J�nku Raamat
Otsi raamat
Logi sisse


Leitud: 110263
Kuva
2017
Klassikalised muinasjutud
 
  • Mutant kuurinurgas
    Mutant kuurinurgas
    Ivar Sild on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, üks meie mõjurikkamaid lüürikuid, «Mutant kuurinurgas» ühendab endas Doris Kareva ja Uku Masingu parimad omadused.

    NEMAD JÄÄVAD
    sosistas
    eemal
    luiteliiv
    vastu mühatas meri
    inisesid sääsed
    lõugas naabri koer
    marakratt
    pani silmad kinni
    pea hääletult hingas
    kuulas
    no ei tulnud leplandi lugu
    mitte pisimatki euroviisi
    eemal sosistas
    luiteliiv
    nagu kuurma lenna
    mina jään
    ja meri
    ja sääsed
    ja koer
    Ivar Sild
    2017
  •  
  •  
  •  
  •  
  • Kõiksuse lühiajalugu
    Kõiksuse lühiajalugu
    Füüsik Leo Szilard pihtis kord oma sõbrale ja kutsevennale Hans Bethele, et ta peab aru, kas mitte hakata päevikut pidama. «Ega ma kavatse seda avaldada. Tahaksin vaid panna kirja fakte, et Jumal neid teada saaks.» «Kas sa ei arva, et Jumal teab niigi kõiki fakte?» küsis Bethe vastu. «Jaa,» vastas Szilard. «teab küll, aga mitte minu nägemust neist.»
    – Hans Christian von Baeyer, Taming the Atom (Aatomeid taltsutamas)
    Ei ma osanud eristada prootonit proteiinist ega kvarki kvasarist, ei ma taibanud, kuidas saavad geoloogid määrata kivimikihi vanust kanjoniseinas, õieti öelda ei teadnud ma tegelikult midagi. Mind haaras vaibumatu kihu midagi teada saada ja mõista, kuidas teadmisi hangitakse. Kõige põnevam oligi see – kuidas teadlased asju välja selgitavad. Kust me teame, kui palju Maa kaalub, kui vanad on kivimid või mis on Maa keskmes? Kuidas nad küll teavad, kuidas ja kunas sai Universum alguse, ja mismoodi see algus välja nägi? Ja mis toimub aatomi sees? Ja lõppude lõpuks, või eelkõige, miks tihti näib, et teadlased teavad peaaegu kõike, kuid samas ei suuda ennustada maaväringut või soovitada sedagi, kas järgmisel kolmapäeval hipodroomile võiduajamisi vaatama minnes võtta vihmavari kaasa või mitte...
    – Bill Bryson raamatu sissejuhatuses

    2003. aastal raputas kogu kirjandus maailma seni reisikirjanikuna tuntud (ja tunnustatud) Bill Brysoni suurteos Short History of Nearly Everything, mis kerkis koheselt kõigisse edetabelitesse ning pälvis tohutut huvi nii teadusringkondades kui tavalugejates. Tundus lausa uskumatu, et tõsisema teadusliku taustata autor söandab võtta ette sedavõrd tõsise teekonna: kirjeldada põhjalikult Maa ja inimese ajalugu ning teha seda niivõrd monumentaalselt, käsitledes selles universaalses raamatus astronoomiat, füüsikat, kosmoloogiat, geoloogiat, paleontoloogiat, geneetikat ning veel mitmeid teisigi teadusharusid. Ometi ei valminud kolmeaastase töö tulemusena Brysonil sugugi mitte kuiv, faktipõhine ja igav analüüs, vaid sisukas ja mahlane, vaimukas ja sügav, teadust kui huvitavat ainet avav teos.
    Bill Bryson
    2017
  • õpetab lapsi vanuses 8-13 tundma taimi, millega saab ise ennast aidata
  • hoiab elavana pärimustarkust
  • on kasutatav nii huvitava jutukogumiku kui koduse teatmeteosenamotiveerib lapsi loodusega suhtestuma

    Hoiame katkematuna Eesti põlvest põlve edasi antavat taimepärimust toredate lastele mõistetavate lugude vormis. Lisaks esivanemate tervena elamise baasoskustele saab raamatu kaunite illustatsioonide abil selgeks õppida 12 eesti tuntuima ravimtaime omadused ja rakendusvõimalused. Kaasaja nutipõlvkonna lapsele tehakse selgeks võimalused ennast ja oma peret lihtsate vahenditega aidata.

    Maret Makko on eesti tuntuim taimetark, kes ühendab endas nii apteekri kui fütoterapeudi teadmised. Mareti põhjatu taimeteadmiste varasalve on kaasaja lapsele huvitavateks jutukesteks kirjutanud Inga Raitar. Kuna maavanaemad, kes lastelastele taimepärimust õpetada suudaks, on muutumas üha haruldasemaks, annab see raamat nii emadele kui vanaemadele võimaluse oma lapsele või lapselapsele loodusega kooskõlas olevaid terviseteadmisi edasi anda.

    Taimepildid on graafilised meistriteosed, mille alusel saab samu taimi ära tunda ka looduses. Pildid on nõudlikus akvarelltehnikas joonistanud kunstnik Anu Mõtshärg.
    Inga Raitar
    2017
  • Esimene osa jätkab kronoloogilist ülevaadet (2002-2016) ning kirjeldab liidu, metsaühistute ja erametsanduse tugisüsteemi arengut. Toob välja erametsaliidu kui erametsaomanike huvide esindaja tegevuse peateemad.
  • Teine osa on pühendatud Eesti metsaomanikele. Esimest korda on püütud mõtestada metsaomanike rolli tänapäeva Eesti ühiskonnas.

    Sõna saavad metsaomanikud (Mis tunne on olla metsaomanik?) ja erametsandustegelased (Mis see erametsandus on?). Esimest korda on esitatud taasiseseisvunud Eesti erametsanduse periodiseering. Lühidalt eristab see 1990. aastaid kui taasiseseisvunud Eesti erametsaomanike tekkimise aega ja 2000. aastaid kui omanikutunde kujunemise aega.

    Raamatu koostamise ajal tehtud küsitluse põhjal on välja pakutud 2010ndate aastate võimalikke märksõnu.

    Eesti erametsaomanikkond on äärmiselt mitmekesine seltskond, kelle kujunemist just selle mitmekesisuse tõttu on ühiskonnal olnud suhteliselt raske jälgida. Seda näitavad ka eelmise aasta lõpus sündinud raievastase liikumise väljaütlemised, kus erametsale kleebitakse külge üheseid silte. Sellega pannakse alati mööda, kuna erametsandus ei ole ühe sõna või sildiga iseloomustatav.

    Eestis on metsaomanikke üle 110 000, neist füüsilisest isikust metsaomanikke üle 107 000. Tänaseks päevaks on selle seltskonna tuumik välja kujunenud: kes pole tahtnud metsaomanik olla, see on oma tagasi saadud või erastatud metsamaa ära müünud. Nende hulgas, kes on tahtnud metsaomanik olla, leidub kõiki: on omanikke, kes majandavad oma metsa klassikalisel viisil, on talumetsaomanikke, kes pigem järgivad vana talumetsanduse põhimõtteid ja kasutavad metsa vaid omatarbeks, on loodusesõpradest metsaomanikke, kes viljelevad püsimetsandust või kes oma metsa lasevad kujuneda loodusmetsaks. On omanikke, kes ei tee oma metsas midagi põhjendusega, et hoiavad seda laste jaoks jne.

    Riigimetsa majandatakse meil üheste reeglite järgi ja pole suurt vahet, millises Eesti osas need metsad paiknevad. Erametsades selliseid üheseid majandamisviise ei ole, mistõttu saab väita, et just erametsandus hoiab ülal Eesti metsakasutuse mitmekesisust. Mida mitmekesisem see on, seda tugevam.

    Metsaomanikud on siin ühiskonnas veel muuski mõttes erilises rollis. Linnastuvas ühiskonnas on nemad need, kes enda omandi eripära tõttu säilitavad sidet maaelu ja loodusega. Ka siis, kui ise elatakse linnas. Puude elueast lähtuvalt on metsaomanikud seotud nii eelmiste kui järgmiste põlvkondadega. Valdavalt ei ole raiutav mets ju raiuja istutatud, vaid seda on teinud eelkäijad. Täna istutatav või looduslikult võrsuv mets saab suureks järgmise põlvkonna ajal. Metsaomanik on siin ühiskonnas üks nendest, kes on sunnitud mõtlema kaugele ette ja seljataha...

    Erametsaliit on läbi oma 25 aasta pikkuse ajaloo olnud see, kes ühiskonnale erametsaomanike olemasolu meelde tuletab ja teadvustab, seistes riigi tasandil nende huvide eest. Erametsaliit koondab suurt osa Eesti metsaühistutest ja hoiab ülal taasiseseisvunud Eesti erametsanduse juba välja kujunenud traditsioone.

    Viio Aitsam, koostaja
    Viio Aitsam
    2017
  •  
  • Tõde ja õigus 
    (1. osa)
    Tõde ja õigus (1. osa)
    A. H. Tammsaare suurteos « Tõde ja õigus» ilmub Eestis esimest korda kahe raamatuna: esimeses köites on pentaloogia I–II osa, teises köites III–V osa. Piduliku kujundusega teos on välja antud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks.

    Tammsaare kirjutas romaani kohta oma märkmikku: «Eestlast otsimas.»

    «Tammsaare otsis eestlast, aga tema eesmärgiks oli kirjutada midagi palju enamat kui lihtsalt eluolupilte XIX sajandi lõpupoole talupoegade elust. Talle oli oluline eritleda Euroopa kultuuri vaimses raamistikus seda, mis oleks ühtaegu nii eestlaslik kui ka üldinimlik. «Tõde ja õigus« on ennekõike filosoofiline teos. Vargamäe Andrese võitlus maa ja jumalaga, romaanitegelaste eksistentsiaalsed ängid ja otsingud tõstsid eestlased, alles hiljuti ajalooareenile astunud rahva, teiste kultuurrahvastega otsekui võrdväärsele positsioonile. Ka tavaline eesti talupoeg oli ühtäkki elu mõtte otsija, oma õiguse nõudja, oma põhimõtete kehtestaja. Tema ellu sekkuvad ootamatused, irratsionaalsed jõud, mis omakorda toovad romaani kosmilist meeleolu ja suurejoonelisust,» kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino raamatu eessõnas.

    Selles on Maarja Vaino sõnul kokku võetud elu ja inimesed nii madalates kui ka kõrgetes registrites ning tähelepanelik lugeja võib avastada lõputul hulgal elulisi ja filosoofilisi nüansse, mis muudavad Tammsaare tekstiga kokkupuutumise alati vaimseks elamuseks.

    Kas Tammsaare tabas ära ka eestluse tuuma, tuleb lugejal endal otsustada.
    Anton Hansen Tammsaare
    2017
  • Tõde ja õigus 
    (2. osa)
    Tõde ja õigus (2. osa)
    A. H. Tammsaare suurteos « Tõde ja õigus» ilmub Eestis esimest korda kahe raamatuna: esimeses köites on pentaloogia I–II osa, teises köites III–V osa. Piduliku kujundusega teos on välja antud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks.

    Tammsaare kirjutas romaani kohta oma märkmikku: «Eestlast otsimas.»

    «Tammsaare otsis eestlast, aga tema eesmärgiks oli kirjutada midagi palju enamat kui lihtsalt eluolupilte XIX sajandi lõpupoole talupoegade elust. Talle oli oluline eritleda Euroopa kultuuri vaimses raamistikus seda, mis oleks ühtaegu nii eestlaslik kui ka üldinimlik. «Tõde ja õigus« on ennekõike filosoofiline teos. Vargamäe Andrese võitlus maa ja jumalaga, romaanitegelaste eksistentsiaalsed ängid ja otsingud tõstsid eestlased, alles hiljuti ajalooareenile astunud rahva, teiste kultuurrahvastega otsekui võrdväärsele positsioonile. Ka tavaline eesti talupoeg oli ühtäkki elu mõtte otsija, oma õiguse nõudja, oma põhimõtete kehtestaja. Tema ellu sekkuvad ootamatused, irratsionaalsed jõud, mis omakorda toovad romaani kosmilist meeleolu ja suurejoonelisust,» kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino raamatu eessõnas.

    Selles on Maarja Vaino sõnul kokku võetud elu ja inimesed nii madalates kui ka kõrgetes registrites ning tähelepanelik lugeja võib avastada lõputul hulgal elulisi ja filosoofilisi nüansse, mis muudavad Tammsaare tekstiga kokkupuutumise alati vaimseks elamuseks.

    Kas Tammsaare tabas ära ka eestluse tuuma, tuleb lugejal endal otsustada.
    Anton Hansen Tammsaare
    2017
  • Hiiu luule raamat
    Hiiu luule raamat
    MTÜ Hiiu Öko algatatud «Hiiu keele ja meele maailmavallutusprojekt» jätkub «Hiiu luule raamatuga»!

    Maailmas on tuhandeid saari, tuhandeid luuletajaid ja tõenäoliselt ka tuhandeid luuleantoloogiaid. Nüüd on üks juures, milles ühendatud Hiiumaa ja luule. Uskumatu, kui palju see ristikujuline maatükk keset merd on pakkunud ja kindlasti pakub tulevikuski erinevatele loojanatuuridele inspiratsiooni.

    «Hiiu luule raamat» kajastab 56 autori mitmest sajandist pärit loomingut, mille keskpunkt on olnud Hiiumaa. Kitsamalt vaadates joonistuvad välja luuletajate lemmikkohad ja -motiivid. Enim luuletusi on muidugi Hiiu saarest, kuid konkreetsetest paikadest on inspireerivaimad Kassari, Ristna, Reigi ja Kärdla. Hiidlase tüpaaž joonistus välja üpris traditsioonilisena – lihtne, jõuline, töökas, omamoodi huumorisoonega kalur või meremees oli mitme autori arvates lüürikasse valamist väärt.

    Muidugi on ka teistlaadi inimesekujutamist ning konkreetsete isikutega seotud luuletusi. Kaks nime, Lepa Anna ja Paul Kamm, on siin juhtpositsioonidel. Isiklikud ja südamlikud on loomeinimeste üksteisele pühendatud värsid, näiteks need, milles Ott Arder kirjutas Ave Alavainust või Ellen Niit Paul-Eerik Rummost ning Viiu Härmist. Siinkohal näide viimasest:
    Hiiumaa
    pole riiumaa
    ta on hoopis Pauli ja Viiu maa
    ja lisaks ka Tiiu-Liisa maa
    ning säina, silgu ja kiisa maa.
    Ellen Niit 1996

    «Selle raamatu koostamine pakkus väga palju avastamisrõõmu,» ütleb «Hiiu luule raamatu» autor Tiiu Heldema. «Leidsin järjest uusi ja uusi huvitavaid luuletusi ning loojaid; seoseid, mille peale poleks varem osanud tulla. Isiklik kirjavahetus ning telefonikõned on minu jaoks hindamatu väärtusega. Tänan südamest kõiki autoreid, kes olid nõus oma loomingut ja elulugusid teistega jagama.»

    Lisaks luuletekstidele on raamatus ka hulgaliselt originaalillustratsioone, mille autoriks on Draamateatri hiidlasest peakunstnik Riina Degtjarenko. Tiiu Heldema töötab põhikohaga Kärdla põhikoolis ja Hiiumaa gümnaasiumis emakeele ja kirjanduse õpetajana.

    «Hiiu luule raamatu» maht on 256 lehekülge. Autorid on esitatud tähestikulises järjekorras, igaühe loomingut esindab 1-4 luuletust ning oma koht on kirjutaja eluloo, tegevuse ja saarega seotuse leheküljepikkusel lühikokkuvõttel. «Alfabeetiline järjestus tundus kõige õigem, sest antoloogia keskmes on looming – Hiiumaad ning hiidlasi kujutavad luuletused,» sõnas raamatu kirjastaja MTÜ Hiiu Öko liige Aivar Viidik. «Samas on oluline ka autoreid tutvustada ning nii on raamatus lisaks luulele ka palju informatsiooni.»

    MTÜ-l Hiiu Öko on varem ilmunud
    «Hiiu sõnaraamat», «Hiiu keele raamand», «Hiidlase vähene naljaraamand» ja Elmar Vrageri hiiu murdekeelsete luuletuste kogu «Ma tule kuju. Tundmatu Vrager».
    Tiiu Heldema
    2017
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  • Igal leheküljel on palju klappe ja avasid, kuhu saab raamatutegelasi panna. Tänu avadele ja klappidele muutub mäng põnevaks ning justkui päriseluga sarnaseks.
  • Mängud muutuvad veel huvitavamaks, kui neid täiendada vildikajoonistuste ja korduvkasutatavate kleepsudega ning ise tegelasi juurde valmistada.

    Toredaid mänguideid annavad ka loovülesanded, mida saab mänguplatsi peal vildikaga lahendada.
    Kadre Spitz
    2016
  • Kui mind enam ei ole
    Kui mind enam ei ole
    Kui Margareti kihlatu John 1960-ndate Londonis depressiooniga haiglasse satub, seisab naine valiku ees: kas minna edasi juba tehtud plaanidega, hoolimata sellest, mida ta nüüd mehe seisundi kohta teab, või keerata selg kannatustele, mida see naisele tulevikus tuua võib. Ta otsustab mehega abielluda. «Kui mind enam ei ole» on unustamatu lugu sellest, mis järgneb Margareti armastusest ja usaldusest välja kasvanud otsusele. Loo keskmes on paari vanim poeg Michael, geniaalne rahutu muusikafanaatik, kes mõtestab maailma paroodia kaudu ning kelle üha keerulisemaks ja ebakindlamaks muutuva eksistentsi eest tuleb hoolitseda tema emal ja nooremal õel-vennal: kohusetundlikul Celial ja ambitsioonikal, end kindlalt vaos hoidval Alecil.

    See valulik, südant pitsitav, ent ometi sageli nii naljakas lugu, mida jutustavad vaheldumisi viis perekonnaliiget, toob erakordse selgusega lugeja silme ette ühe ema armastuse oma laste vastu, tihti möödapääsmatu andumuse, mida tunnevad üksteise vastu õed-vennad, ning paine, mille on jätnud perekonnale ühe isa valu. Adam Haslett on oma vapustava tundetäpsuse ning elava, leidliku keelekasutusega andnud meile midagi erakordset: romaani, millel on jõud muuta seda, kuidas me näeme oma elu kõige tähtsamaid inimesi.

    Adam Haslett (sünd 1970) on Inglismaal kasvanud ameerika kirjanik. Seni on ta avaldanud kaks romaani ja ühe jutukogu (mis oli nii Pulitzeri kui ka National Book Awardi finalistide seas). «Kui mind enam ei ole» ilmus 2016. aastal ja kandideeris paljudele preemiatele (sh National Book Award, Pulitzer Prize, National Book Critics Circle Award ja Kirkus Prize for Fiction).
    «Kui mind enam ei ole» on ilukirjandus selle parimas mõttes. See on täis armastuse valgust.
    – Peter Carey
    «Kui mind enam ei ole» on imekaunis, elegantne ja liigutav lugu ühe perekonna sisemisest ebakõlalisest muusikast.
    – Colum McCann
    Haslett on üks Ameerika andekamaid kirjanikke.
    – Sam Sacks, The Wall Street Journal

    Romaan võitis mais 2017 LA Timesi kirjandusauhinna

    Raamatu väljaandmist toetas Kultuurkapital.
    Adam Haslett
    2017
  • Vaikiv mets
    Vaikiv mets
    Erakordne.
    – The Times
    French on vaieldamatult üks parimaid krimikirjanikke, kes üldse olemas on.
    – Associated Press

    Intelligentne ja kaunilt kirjutatud romaan võmmidest, mõrvast, mälust, suhetest ja Iirimaast. Mõrv äratab ammused mälestused...

    Kaheteistaastane poiss mängib koos oma kahe parima sõbraga metsas. Juhtub midagi hirmsat. Ja tema sõbrad kaovad igaveseks.

    Kakskümmend aastat hiljem töötab Rob Ryan – ainus, kes metsast tagasi tuli – Dublini politseijaoskonnas uurijana. Ta on muutnud oma nime. Keegi ei tea tema minevikust. Isegi tema ise ei mäleta, mis tollel päeval juhtus. Siis aga leitakse ammuse tragöödia paigast väikese tüdruku surnukeha ja kunagine müsteerium kisub Robi jälle enda keerisesse. Iga uus juhtlõng süvendab temas ja tema partneris Cassies halba eelaimust. Robi iseseisvalt ette võetud uurimine aga kurnab teda üha enam. Ning kõik jäljed viivad halastamatult tagasi… metsa.

    Tana French sündis USAs, kuid veetis suure osa oma lapsepõlvest Iirimaal, Itaalias ja Malawis. Ta õppis Dublini Trinity College’is näitlejaks ning elab siiani Iirimaal. Tema esimene romaan «Vaikiv mets» ilmus 2007. aastal ja võitis mitu auhinda, teiste seas Edgari, Anthony, Barry auhinnad parima debüütromaani eest ning Macavity ja IVCA Clarioni auhinna parima põnevusromaani eest.

    Raamat on esimene osa Dublini mõrvarühma juhtumitest jutustavas sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Nii loob autor mitmekülgse maailma ning annab lugejale võimaluse näha seda erinevatest vaatepunktidest.
    Tana French
    2017
  • Nääps
    Nääps
    Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.
    «Nääps» on selline raamat, mida on kerge lugeda, raske mõtetest välja saada ning võimatu kirjeldada.
    – Arminta Wallace, Irish Times
    Ilus ja südantlõhestav… «Nääps» raputab sind hingepõhjani, nii suudavad vaid parimad raamatud.
    – Katie Wink, Sunday Independent 

    Christine Dwyer Hickey on iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.

    Nüüd eesti keeles ilmuv «Nääps» (ingl k «Tatty», 2004) valiti 50 mõjukaima iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Tema romaan «Cold Eye of Heaven» võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Romaan «Last Train from Liguria» (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia «The Dancer», «The Gambler» ja «The Gatemaker», mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning «The Dancer» jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.
    Christine Dwyer Hickey
    2017
  • Ma näen sind
    Ma näen sind
    Sa teed iga päev ühte ja sama.
    Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.
    Sa ei ole üksi.


    Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.

    On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle…

    ***

    Järjekordse psühholoogilise põnevikuga «Ma näen sind» hoiab Suurbritannia kirjanduse viimaste aastate edukamaid uustulnukaid Clare Mackintosh lugejat oma haardes esimesest leheküljest viimaseni.

    Clare Mackintosh töötas 12 aastat politseis, muu hulgas kriminaaluurimisosakonnas ja avaliku korra kaitsjana. 2011. aastal asus ta tööle vabakutselise ajakirjaniku ja meedianõustajana. Ta on Chipping Nortoni kirjandusfestivali looja ja tegelebki nüüd ainult kirjutamisega. Ta elab koos abikaasa ja kolme lapsega Inglismaal Cotswoldsis.

    Mackintoshi debüütromaanist
    «Ma lasen sul minna» («I Let You Go») sai Sunday Timesi bestseller, seda on tõlgitud mitmekümnesse keelde (eesti keeles ilmus 2016. aastal) ja müüdud maailmas üle miljoni eksemplari. Romaan kuulutati 2015. aastal Richard and Judy Book Clubi lugejate ja ITV saate «The Loose Women Book Club» vaatajate lemmikuks. «Ma lasen sul minna» võitis 2016. aastal veel Theakston Old Peculier Crime Novel of the Year Awardi esimese koha. «Ma näen sind» on Clare Mackintoshi teine romaan ja sellestki on saanud bestseller.
    Judinaid tekitav hõrk lugu linnakeskkonna paranoiast.
    Ruth Ware, raamatu «Pimedas, pimedas metsas» autor
    Hiilgaval ideel põhineva hingetuks võtva põnevikuga tabab autor taas kümnesse… See on suurepärane lugu, kus joostakse võidu ajaga ja õrritatakse lugejat kogu loo vältel ikka ja jälle valevihjetega. Seda raamatut pole lihtsalt võimalik käest panna.
    – Daily Mail
    Hästi jutustatud põnevuslugu … värskendavalt realistlik.
    – The New York Times
    Nutikas põnevik, mis on nagu šokeerivasse lõppjaama jõudev rongisõit.
    – The Independent
    Muljetavaldav ja ainulaadne … võimaliku tegelikkusega rahutuks tegevalt sarnane.
    – The Times
    Clare Mackintosh
    2017
  • Sild väikesel Emajõel
    Sild väikesel Emajõel
    See raamat on pühendatud Eestile ja eestlastele. Saksamaa poolt häbiväärselt Nõukogude okupantidele loovutatuina, nende poolt halastamatult jälitatuina ja allasurutuina olid eestlased, sellest hoolimata, näidanud omakasupüüdmatut inimlikkust ja eeskujupakkuvat julgust, aidates rangetele nõukogude keeldudele vaatamata oma maal vangis hoitavaid saksa sõjavange, kus ja kuidas see neil kuidagi võimalik oli. Paljusid meie hulgast ei ole nad ainult ennastohverdavalt aidanud füüsiliselt ellu jääda, vaid on neile tagasi andnud nende inimliku teadvuse ja neid vastupidavusele julgustanud. Meie unustamatutele eesti abilistele ja sõpradele kuulub meie sügavalt südamest tulev tänulikkus!

    Hans-Werner Loeck


    Hans-Werner Loeck sündis 1925. aastal Heides Holsteinis. Aastal 1943 läbis riigitööteenistuse ja maavägede ohvitserikandidaadi väljaõppe. Aastal 1944 lahingutes idarindel. Aastatel 1944–1949 sõjavangistus Venemaal ja Eestis. Aastatel 19491952 õppis Kielis ja Freiburgis riigi- ja õigusteadust, väljaõpe kõrgemaks välisteenistuseks. Välisasjade ameti referent aastatel 1962–1964 ja välisministri dr Gerhard Schröderi isiklik referent aastatel 1964–1967. Oli 1967. aastal saatkonnanõunik ja kaitsejõudude esindaja Prantsusmaa Belgradi saatkonna juures. 1973–74 Välisasjade amet. 1974–78 liidukantsleri amet, ministeeriumijuht. 1978–81 suursaadik Limas. 1982–85 Välisasjade amet ja 1985–90 suursaadik Caracases. Hans-Werner Loeck elab Bonni lähedal Wachtbergis.
    Hans-Werner Loeck
    2017