Ajaloost tuntud isikute (Stalin, Rasputin jt.) biograafiate autor käsitleb Venemaa viimase tsaari ning tema perekonna elu ja hukkumist. Miks Nikolai II, kelle valitsemisajal jõudis Venemaa majandus kõrgeima tasemeni ja Romanovite dünastia tähistas pompöösselt oma valitsemise 300-aastast juubelit, pidi juba mõne aasta pärast loobuma troonist ja liikus seejärel vääramatult traagilise lõpplahenduse poole? Raamatus on pööratud suurt tähelepanu ka nendele tsaari lähikondsetele, kellel oli määrav osa, et nii läks. Autor otsib vastest küsimusele, kas tragöödia peasüüdlane oli Nikolai ise, tema abikaasa Aleksandra või kurikuulus «pühamees» Rasputin. Lugeja saab teada, kuidas tsaaripere mõrv kavandati ja teoks tehti, kuidas tapetute matmispaika lausa meeleheitlikult varjata püüti ning sedagi, milline oli mõrvarite endi saatus.

Üksikusse majja on kogunetud selleks, et vaime välja kutsuda... Sõnumiks: «Kapten Travelyan... mõrv.» Ainus viis teada saada kas on tegu teatega vaimudelt või rumala naljaga, on saata keegi jalgsi läbi lumetuisu asja uurima...

Teine, täiendatud trükk. «Keegi ei tea, et sionism tekkis marksistliku liikumisena, sotsialistlikuna... Sionism ongi revolutsioon.» Sergei Lezov, NSVL TA Ühiskonnateaduste Teadusliku Informatsiooni Instituudi töötaja, 1988 «Bolševismi ideaalid langevad mitmes aspektis ühte judaismi parimate ideaalidega.» «Jewish Chronicle», 4. aprill 1919 Pärast nõukogude korra langust 24. augustil 1991 on ametlikud arhiivid hakanud jahmunud vene ajaloolastele paljastama oma saladusi. Pidevalt tuleb esile vapustavaid andmeid, millest Lääne-Euroopasse on jõudnud kõigest näputäis. Eelkõige puudub sündmuste käigust terviklik pilt. Just seda ongi Jüri Lina üritanud oma raamatus esitada. Autor püüab vastata järgmistele küsimustele: kuidas tekkis ja arenes kommunistlik idee? Miks finantseerisid «vene revolutsionääre» märtsis ja novembris 1917 mõjuvõimsad rahvusvahelised rahandusringkonnad. Mida taotleti sellele järgnenud ühiskonna purustamisega ja kuidas see oli kasulik seda mahitanud jõududele? Raamatu algallikaina on kasutatud rohkesti vene materjali, mis on nüüd uurijaile kättesaadav ja mida pole varem Läänes avaldatud. Sisu: Müüdid väärkommunistidest ja valekristlastest Illuminaadid - salalikkuse triumf Karl Marx - õeluse pühak Senitundmatu Vladimir Uljanov Lev Trotski - küünik ja sadist Kuidas kommunistid võimule tulid Läbi mõrvade labürindi Kremli verejanuline hunt - Lazar Kaganovitš Ühendriikide toetus Nõukogude Liidule Kommunistlik võimuhaaramine Eestis

1941. aasta juuni märgib pööret Teise maailmasõja arengus: Hitler otsustas avada rinde Idas ja rünnata Nõukogude Liitu. Teeneka Ameerika ajaloolase John Lukacsi (sünd. 1924) hiljutine raamat (ilm. 2006) analüüsib võrdlevalt, kuidas selle sõjalise konfliktini kahe totalitaristliku riigi vahel jõuti, millised olid Hitleri plaani tagamaad, kuidas reageeris rünnakule Stalin ja milline oli sündmuste areng nii sõjatandril kui ka rahvusvahelise poliitika areenil. Tuginedes oma rikkalikule uurimiskogemusele ja mõnedele uutele arhiivimaterjalidele õnnestub Lukacsil avada napis, ent ladusas stiilis kahe suure diktaatori käitumine ja nende otsuste tähendus ajaloo käigule.

Jutustuse peategelane on vaese kingsepanaise poeg Värdi, kes satub õnnetusse kaklusse rikaste sakslaste võsukestega.

Kuus eesti meest – Hannes Hanso, Liivo Niglas, Priit Kuusk, Kristjan Prii, Tanel Rütman ja Mart Kuusk – sõitsid 2007. aasta kevadel ja suvel ratastega üle Himaalaja. See oli nende teine, üsna pööraseks ja absurdseks kiskunud seiklus, mille kohta kõik mehed usinalt märkmeid tegid. Raamat on selle reisi aus kroonika, mille on kirjadest, päevikutest, blogist ja meenutuskildudest kokku sidunud Heidit Kaio.

Karistusõiguse üldosa õpik, mille koostas prof Jaan Sootak, koondab aastatel 2003–2007 eraldi vihikutena ilmunud (Loenguid karistusõiguse üldosast I-IX) materjali. Vihikute sisu on põhjalikult ümber töötatud ning täiendatud uuema kirjanduse ja kohtupraktikaga. Kaasused pärinevad Riigikohtu praktikast ja kirjandusest, nimed on muudetud. Õpik vastab põhiliselt bakalaureuseastme karistusõiguse üldkursuse tasemele, kuid on üksikküsimustes kasutatav ka magistri- ja doktoriastmes. Raamat koosneb 15 peatükist, iga peatüki lõpus on tabelid ja skeemid. Raamat on varustatud märksõnalise sisujuhiga.

Seda võib nimetada autobiograafiaks, memuaarteoseks, ilukirjanduslike sugemetega ajalooks. Neil intiimsetel lehekülgedel avab autor oma hinge. Bella jutustab ajast ja elust, pildistab inimesi ja sündmusi, analüüsib impulsse, mis inspireerinud tema loomingut. Mart Juur

See meelelahutuslik, ent tõsine teejuht kirjeldab iga loomamärgi individuaalseid omadusi, erilisi võimeid ning iseäralikke terviseprobleeme. Loomamärgi üldiseloomustuse kõrval on tagasi- ja edasivaated aastatesse 2009–2019, samuti põhjalik analüüs märkide omavahelisest sobivusest. Kombineerides märke ning elemente, pakub see raamat jahmatamapanevalt täpseid loomamärkide analüüse. Lisaks on see lennukas, tore ja vaimukas raamat pilgeni täis mõistlikke nõuandeid.

1990-ndad olid rahutud ja muutlikud aastad, mille sisse jäävad omariikluse taastamine, ühiskonna vabanemine, metalliäri, allilmasõjad, turumajanduse pealetung koos pingviini-jäätise ja unistusega paremast elust. Ühtlasi on tegemist ainulaadse kogemusega tänases Lääne-Euroopas – me oleme elanud ühiskonnas, mis on teinud läbi täieliku muutuse. Ajaloolisele tõele pretendeerimata on sellesse raamatusse koondatud lihtsate inimeste jutustatud ja fotografeeritud pildikesed 90ndatest, meile kõigile nii olulistest aastatest. Lugeja, tule meiega koos ajaloo käänulistele radadele uitama.

Vene laevadel oli kapteni esimese abi ehk pompa ehk Püha isa esmaseks ülesandeks valvata meremeeste moraali järele. Nõukogude moraali järele. Kunagine Püha isa Heino Kermik annab raamatus «Vene meri» hästi ausa ülevaate, milline see moraal tegelikult oli. Need ahastavad päevikuleheküljed näitavad, kuidas Saaremaa poisi romantilised mereunistused purunesid vene laevadel valitsevas moraalituses. Kuidas Atlandi sinistel vetel sõitsid ringi ujuvad kalakombinaadid, ujuvad joomapunkrid ja ujuvad hooramajad.

Uhhuduurlaste teisest raamatust saab lugeda:kuidas Eesti mehest saab meile senitundmatu Iraani linna üle 40 aastaste usklike meeste kiirkäimistšempionkuidas käepäraste vahenditega kodukeemiat valmistadakuidas suhtutakse valgetesse seal, kus nad aastasadu on omakasupüüdlikult käitunud onja veel palju seiklusi, mis kodust kaugel aset leidsid

See, mis oli paistnud nagu puukoor, oli külmast kangeks tõmbunud juuksesalk, ning viltuvajunud kahvatu oks oli sale käsivars, ülinaiselikult karvutuks kitkutud, nagu see paljudel jaapani naistel kombeks on. Viimane asi, mida mu silm märkas, enne kui jalad nõrgaks läksid, olid läikivpunased sõrmeküüned, üks neist murdunud. Sellist asja poleks ta sallinud, kui ta oleks elus olnud ... Nutikas ja vapper Rei Shimura on 27-aastane inglise keele õpetaja, kes elab ühes Tokyo räpases eeslinnas. Oma õpetajatööga ei teeni ta küll palju, aga mingi hinna eest ei läheks ta ka tagasi turvalisse ja jõukasse vanematekoju Californiasse. Ei, hoopis huvitavam on lahendada ootamatute pööretega mõrvalugu ja juhatada läänemaailma kodanikud läbi kaasaegse Jaapani iidsete traditsioonide. Käesolev on Rei Shimura lugudesarja 1. raamat. Sujata Massey (snd 1964) on Inglismaal sündinud india-saksa päritolu kirjanik. Hiljem kolis ta USA-sse, sai sealse kodakondsuse ning on elanud aastaid Jaapanis.

Rikkalikult illustreeritud ülevaade kõikide teadaolevate Jõgevamaa territooriumil asunud rüütlimõisate ajaloost ja tänapäevast alates nende esmamainimisest. Raamatus räägitakse ka käsitletava piirkonna mõisatega seotud tuntumatest baltisaksa aadlikest. Lisaks rüütlimõisate register kihelkonniti ja isikunimede register.

«Pariislased» algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb tänapäevaga, mõnikord põigatakse aga ka keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Graham Robb jälgib linna laienemist ühelt Seine'i saarelt, mis oli koduks pariiside hõimule, praeguste eeslinnadeni, mis ajavad tänapäeval suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid. Autor on loonud omamoodi miniatuurse «Inimliku komöödia» Pariisist, milles linna ajaloole heidavad valgust tema elanike tegelikud kogemused. Kõik lood on tõesti sündinud ja igaüks neist moodustab omaette terviku, ent leidub ka vastavusi ja ristumisi – nii otseseid kui müstilisi –, mis täidavad ajaliste ja ruumiliste maamärkide rolli.

Autor ja tema reisikaaslane on moodsad inimesed, kes otsivad võimalusi hinge- ja meelepuhastuseks ning kiikavad tänu autori elupagasile ja -kogemusele ka minevikku. Just vaade minevikku – läbi Onu Bellaks olemise prisma – moodustab teose selgroo. Autor võtab endale jutuvestja rolli ning kohati tundub, et tal pole aega lõpmatult flirtida lausvalede ja fantaasialennuga. Raamatu vahel on CD «Onu Bella parimad palad». «See raamat on eriline mitte ainult ajalookäsitluse, vaid ka värvikate kirjelduste poolest, mis annavad aimu, kuidas eesti inimesed XX sajandi lõpus oma meelt lahutasid.» Peeter Oja «See raamat on nagu India ilma kõhulahtisuseta, Egiptus ilma terroristideta, Kreekamaa ilma eurota. See on rännak sinus eneses.» Mart Juur

See romantiliste ja haaravate jutustuste kogu mõjub puhastavalt ja vabastavalt, kahtlemata tekitab painajalikku sõltuvust ning jääb alatiseks kirkalt meelde. Siin ei võitle autor sisemiste deemonitega. Ta teeb koos lugejaga rännaku ajalukku, suunanäitajaks klassikud, jõuab lenneldes kaasaega ning mõtiskleb ja juurdleb mõnede hallide varjude ning punaste triipude tähenduse üle eksisteerivas aegruumis. Arvukad jutukangelased küütlevad nüansirikkuses ja on võimelised navigeerima ka särava elu aksessuaarides. Nimetet kõnekas fakt lisab teosele nii tubli annuse mahlakust kui ka elutruudust. Sellesse teosesse ei saa suhtuda ükskõikselt – seda võib jäägitult armastada või hingepõhjani vihata. Raamatu autor on sündinud ja kasvanud üles Tartus. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis keemiat, töötanud inglise keele ja keemia õpetajana ning konservitehase insener-keemiku ja varumisosakonna juhatajana. Tegutsenud ka muusiku ja konferansjeena, olnud tuntud raadiohääl, tegelenud visuaalse teatri ja esinemiskunstiga. Olles teeninud paarkümmend aastat vabakutselisena leiba meelelahutusmaailmas, sai temast edukas kirjanik. Kirjutama hakkas ta neljakümnendates eluaastates, saavutades peagi tunnustuse biograafiakirjanikuna. «Mõned hallid varjundid» avab uue tahu autori loomingus, pakkudes kaheksat lugu, mis on inspireeritud erinevatest, praeguseks juba klassikaks saanud filmidest ja muusikpaladest; kokkupuutest erootikamaailmaga, aga ka tema pikaajalisest huvist sadomasohhismi, absurdi ja kirjandusklassika vastu. Onu Bella on Eesti Autorite Ühingu liige. Käesolevaks ajaks on autor jõudnud kirjutada kolm raamatut – seega võib väita, et käesolev on triloogia neljas raamat.

«II maailmasõja faktid ja legendid» on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.

1980. aasta Moskva olümpiamängudel kuldmedali võitnud veepallur Mait Riismani autobiograafiline romaan on uskumatu ja kaasahaarav lugu ühe Eesti poisi jõudmisest spordimaailma absoluutsesse tippu – olümpiavõitjaks. Pelguranna kaagil – nagu ta ennast nimetab – tuleb sel teel võidelda nii eestlaste kui venelastega, nii miilitsa kui KGB-ga, vahel aga lausa saatana endaga, kes ei väsi tema teele takistusi seadmast. Ometi leiab peategelane ikka ja jälle jaksu püsti tõusta ning edasi minna. Eestis ja Moskvas hargnev sündmusterikas süžee kütab lugeja huvi üles esimesest leheküljest ja hoiab pinget romaani lõpuni. Lähivaade nõukogude sporti on valusalt aus. Eneseotsingute, füüsilise piina ja tohutu tõestamisvajaduse kaudu hargneb taustal ühe tavalise eesti pere lugu, mida räsivad sõda, küüditamised ja nõukogude argipäev. Romaanile lisab väärtust ja vürtsi mitte ainult basseinis toimuv, vaid ka pilguheit 1970. aastate lõpu Moskva üliõpilas- ja kultuuriellu, eriti kohtumine maailmakuulsa Taganka teatri peanäitejuhi Juri Ljubimoviga, kellest romaani autoril valmis diplomitööna dokumentaalfilm. Mait Riisman on lõpetanud 1982. aastal Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna televisiooni eriala.

Otsides kogemata prügiämbrisse visatud perekonna vääriseset, läheb Da?a Vassiljeva linn prügilasse ja avastab seal... surnukeha. Kes võis kasu saada, tappes vaese tüdruku, kel polnud kriminaalse maailmaga midagi ühist? Da?a näeb, et miilits ei tunne perspektiivitu juhtumi vastu huvi, ja otsustab ise mõrtsuka üles otsida. Mõne aja pärast jõuab ta järeldusele, et edukas ja moekas hambaarst Vladimir Reznit?enko oli tapetuga salapärasel moel seotud...

Korowaid on metsarahvas, kes elab Uus-Guinea saare džungliüksilduses. Nende elamud asuvad puude otsas ja see rahvas elab tänaseni nagu kiviajas ning toitub vaid metsaandidest. 2010. aasta novembris, pärast aastatepikkust ettevalmistusperioodi asus maailmarändur Hendrik Relve ühes sõber Argoga korowaide poole teele. See raamat räägib nende retkest džunglisügavusse haruldase loodusrahva juurde. Raamat on rohkelt illustreeritud autori fotodega. Samuti leiab siit 12 QR-koodi, mille kaudu näeb paariminutilisi videolõike autori seiklustest loodusrahva juures.

Onu Bella autobiograafiline kaheosaline pulpfiction on halastamatult aus käsitlus sellest, mida hakkab läbi elama seni täiesti terve mees, kes vaatamata regulaarselt arsti juures käimisele saab eesnäärmevähi diagnoosi. Ilukirjanduse ja fantaasiaelementide kõrval jookseb romaanis armastatud meelelahutustegelase enda lugu, mis on pehmelt öeldes võigas.

Arstide süvenematuse, hoolimatuse ja stampides kinni olemise tõttu muutub 50-aastase mehe elu seoses operatsiooniga täielikult. Lubatud ja loodetud kiiret paranemist ei tule ega hakkagi tulema. Ent elama peab – mähkmed püksis, antidepressandid igapäevaseks neelamiseks taskus, abielumehe rõõmude nautimine igaveseks lõpetatud.

See raamat räägib ausalt, mis ja kuidas hakkab mehe elu sellises olukorras olema. Oma keemikuharidusest lähtuvalt on autor äärmiselt süvitsi käsitlenud ka raviprotseduuride ja ravimite toimet ning spetsiifikat.

«Avameri» on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. See oli aeg, kui kalurid püüdsid kala kaugetel Aafrika randadel ja selliste laevadega, mille pardale praeguseid meremehi ei meelitaks mingi nipiga. See oli aeg, kui Moskva jagas püügilimiiti, kui Kalurite Liidus pistsid üleliiduliste fondide jagamise pärast rinda kalurikolhooside esimehed, kui võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotstöö punalippude pärast. See oli aeg, kui igasuguste (pseudo)tõdedega püüti luua paremaid töö- ja elutingimusi oma kolhoosi inimestele. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest välja ning toimetati oma toimetusi edasi.

Romaani kirjutamise ajendiks sai tõdemus, et praegusele põlvkonnale on need aastad võõrad ja kauged, millest suurt ei teata. Kuid see on ju meie lähiajalugu.

«Kinostalgia» on rännak läbi filmikunsti ajaloo – tummfilmiajastust kuni 1970. aastateni välja. Juttu tuleb ligi kolmesajast staarist, kelle elu on olnud niisama erakordne ja tihti ka sama traagiline kui nende kehastatavatel kangelastel kinolinal. Eelkõige räägib raamat sellest, millised olid Greta Garbo, Valentino, Julie Andrews, Andrei Mironov jt filmistaarid inimestena – mida nad elus oluliseks pidasid, millised olid nende väikesed veidrused ja mida arvasid kolleegide kohta.

Hollywoodi kõrval on esindatud Euroopa ja Venemaa näitlejad, kellest paljud on unustuse hõlma vajunud, kuid väärivad meelde tuletamist. Avastamisrõõmu pakuvad kinokuulsuste seosed Eestiga, näiteks on Tallinna külastanud Leni Riefenstahl, Claudia Cardinale ja Lolita Torres.

Raamatu enam kui kuussada fotot pärinevad kõik Jaak Jõekallase kogust ja paljud neist on kuulsa saatja autogrammiga.

Berliin, aprill 1945. Kaks popliinmantlis meest väljub haakristidega märgistatud lennukist. Üks meestest, Luunjas sündinud Felix Kersten, on Himmleri pikaaegne massöör ja sõber, kes on koos Juudi Maailmakongressi esindajaga tulnud pidama läbirääkimisi koonduslaagrivangide vabastamise üle. Meeste reis võib päästa kümnete tuhandete inimeste elu …

See raamat räägib loo Eesti päritolu Felix Kerstenist, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Himmler oli kogu sõja aja sõltuvuses Kersteni raviseanssidest ja viimane suutis sageli mõjutada natsijuhi otsuseid. Kui Saksamaa kaotus tundus olevat juba möödapääsmatu, hakkas Himmler oma naha päästmiseks meeleheitlikult kaubitsema koonduslaagrivangidega. Kersten omalt poolt püüdis päästetud vange Rootsi toimetada.

Mälestuste ja päevaraamatutega jätab Kersten maha hulga mõistatusi, mille üle uurijad on jagelenud rohkem kui pool sajandit. Kes Kersten tegelikult oli? Oportunistlik silmamoondaja või karismaatiline heategija?

Filosoofiadoktor, kultuuriantropoloog ja teaduskirjanik TAPIO TAMMINEN võitis teaduskirjanduse Finlandia auhinna oma eelmise teosega «Rahvakodu varjukülg» (2015).

Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Arusaamatu meelesegadushoo tagajärjel ostis Shaun Bythell ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu.

Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad, lakkamatud vaidlused töötajatega ja lõputu hulk väsitavaid, tingivaid ja ilmselgelt põrunud kliente viivad ta igapäevaselt närvivapustuse äärele. Kui sellest veel ei piisa, langetab Amazon tema reitingut, poodi saabub kibeda pissihädaga turismigrupp või hakkab katus jälle läbi laskma.

Tänaseks on ta seda poodi pidanud juba 18 aastat.

«Lugesin Shaun Bythelli «Raamatukaupmehe päevikut» sellise äratundmisrõõmuga, nagu oleks minu eest päevikut peetud, kui vaid kolleegist autori eraelulised eripärad ja säravamad isikuomadused kõrvale heita. Uskumatult sarnased rõõmud ja mured! Siin või Šotimaal – raamatuostjad ja -pakkujad on universaalne osa elanikonnast. Alates kõige inspireerivamatest, kes annavad su päevadele valguse ja rõõmu, kuni viimaste troppideni, kelle eest põgenemiseks tahaks poele rattad alla panna. Peamine, millest Wigtowni vanaraamatukaupmees otse ei räägi, on see tore tunne end teiste ees raamatukaupluse omanikuks pidada, sisimas teades, et tegelik omandisuhe on vastupidine. Raamatukuhjade, stammkundede, regulaarsete hullukeste, töötajate lepitamise kõrvalt jääb hirmsas kasumis siplemiseks aega väga vähe.»

Margo Matsina, Raamatukoi omanik

Iga kord, kui inimene võtab endale koera, saab alguse suhe, mis teda muudab. Esmane muutus on loomulikult juba eluviisis: koeraga tuleb jalutamas käia, teda tuleb toita ja tema eest hoolitseda. Aga sellest areneb sageli midagi palju enamat. Koertel on hämmastav võime vaid vaikiva kohalolu väel põimida oma elu inimese omaga ühte ja muuta selle käiku igaveseks. Oma aastatepikkuste kogemuste põhjal lahkab Horowitz erinevaid viise, kuidas koerad – loomaliigina – inimesi peegeldavad ja meid mõjutavad.

Inimliik on elanud koeraga kõrvuti pea oma eksistentsi algusest saadik, kuid ikka veel on nende kohta nii palju teadmata. Ja mitte ainult, kuidas nende meel toimib või kuidas on muutunud instinktid, vaid kerkinud on küsimused, kuidas me koos koertega ühiskonnas elame, kuidas on see mõjutanud (ja mõjutab) inimsootsiumi ja millised on meie ühise elu tulevikuväljavaated. See raamat räägib just sellest.

«Koerad ja meie» on mõeldud nii intelligentsele, uudishimulikule koeraomanikule, kes ihkab oma lemmiku kohta lugeda kaasaegset ja mõtlemapanevat, kui ka lihtsalt loodushuvilisele, kes tahab saada koerte kohta teada midagi täiesti erinevast vaatevinklist.

Eesti oligarhid kujunesid välja 1990ndate alguses, kui misjonäriasendis miljonäriks ei saadud. Raha tehti metalliga ja naftaga, börsil ja erastamisega. Julge hundi rind võis olla rasvane, aga võis olla ka haavleid täis.

Sõna oligarhia pärineb kreeka keelest ja tähendab ’väheste valitsust’ – valitsemisvormi, kus võim on koondunud väikese rühma inimeste kätte. Oligarh on ladviku liige, kes suudab oma rahakotiga mõjutada poliitilist võimu. Inglise keeleruumis kasutakse rohkem mõistet poliitiline doonor ehk poliitdoonor – persoon, kes rahastab valimiskampaaniaid oma rahakotist. Ka Eestis näeme, et oligarh muutub üha enam poliitdoonoriks ja paljud oligarhid on valinud endale välja lemmikerakonnad. Samas on ka oligarhe, kes väldivad suhteid erakondadega, küll aga näitavad end meelsasti presidendi või peaministri seltskonnas.

Raamat vaatleb oligarhide ja poliitdoonorite väljakujunemist taasiseseisvunud Eestis ja populaarseid rikastumise valemeid.

Seiklusliku viikingi-sarja avaraamat.

Ulv Palnatoke jutustab oma 1000 aasta vanust saagalikku lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast, keda me täna paremini tunneme kui Gorm Vana, Knud Dana-Asti ja Harald Sinihammast.

Aasta on 937 ja Ulv on just võetud orjaks viikingilaeva Meremadu pardale. Ulv pannakse istuma Ymeri kõrvale, kes õpetab poisi sõudma ja treenib noormeest, et too suudaks Põhjala karmide meeste keskel hakkama saada. Aga Ulv on ninakas ja püsimatu võitlejahing, kes kuulutab valjuhäälselt, et orjaks ta ei kõlba. Ajal, kui sõnu asendavad tihti mõõgahoobid, võib ta ainuüksi säärasest mõttest peajagu lühemaks jääda.

Kartmatu sõdalane Ulv satub käänulisi radu pidi Jüütimaale, kus ta haaratakse ränkadesse lahingutesse riigi pärast, millest kunagi saab Taani Kuningriik. Kuningas Gorm kasutab kõiki vahendeid, et kindlustada endale võim taanlaste üle ja vajab selleks Ulvi abi.

Ajastutruu «1000-aastane kuningriik» on haaravate võitlusstseenidega, karm ja humoorikas lugu ajast, mil võimukad taanlased pidasid rikkust ja kuulsust jahtides veriseid võitlusi nii omavahel kui ka paljude teiste rahvastega.

Keskmiselt katkestab arst sümptomeid kirjeldava patsiendi jutu kaheksateistkümne sekundi jooksul. Just nii lühikese ajaga otsustavad paljud arstid, milline on arvatav diagnoos ja parim ravi. Sageli on sel moel tehtud otsused õiged, kuid ometi võib arst kriitilisel hetkel eksida – mõnikord fataalsete tagajärgedega. Raamatu autor Jerome Groopman toob välja arstide otsuseid mõjutavad tegurid ja mõtlemisprotsessid, analüüsides põhjuseid, miks arstid eksivad, ja näitab, millal ja kuidas oleks võimalik hoiduda kiirustades tehtud otsustest. Sageli piisab täpsema diagnoosi saavutamiseks sellest, kui patsient on oma jutu ja sümptomite kirjelduse paremini läbi mõelnud ning oskab seda ka selgelt arstile edasi anda. Kuigi patsientide lood on esitatud greianatoomialiku pingelisuse ja doktorhausiliku põnevusega, kasutab Groopman põhjalikke teadustöid, parimate arstidega tehtud sisukaid intervjuusid ning omaenda kogemusi nii arsti kui ka patsiendina: ta on paljud selles raamatus esitatud õppetunnid selgeks saanud omal nahal, omaenda vigade ja teda ravinud arstide eksimuste põhjal.

Romaan „ Avameri. Naerukajaka nutt” lõpetab „Avamere” romaanitriloogia, mille tegevustik jääb ajajärku, kui Nõukogude Liidus asub korda majja lööma värskelt NLKP Keskkomitee peasekretäriks tõusnud KGB endine ülem Juri Andropov. Kogu Nõukogude Liidu ajaloo jooksul on ennekuulmatu, et kohtukulli ette hakatakse tirima korruptsioonis kahtlustatavaid kõrgeid partei ja valitsuse tšinovnikuid ja sellest ka avalikult ajalehtedes kirjutatakse. Angolast võtab SRTR Roobaku kursi Kanaari saartele, kalameeste unistuste maale, kus meeskonda ootab lennureis koju. Võiks arvata, et kõik närvesööv ja murettekitav on juba sügav ajalugu, kuid paraku peavad nii Jaak Volmer kui Alfred Kraavik nentima, et kuival maal need õiged jamad alles hakkavad. Kuid vaatamata muredele ja raskustele tuleb rannarahval oma tööde ja tegemistega ikka edasi minna, sest igaühele meist on antud aeg ja koht ajaloos, seda muuta ei ole meie võimuses. Mida aga muuta ei saa, selle üle pole mõtet nuuksuda. Igas olukorras, olgu see nii vilets kui tahes, on saatusel meie jaoks kindlasti mõni võimalus olemas, ole aga ise mees, ära kõhkle, haara soodist ja heiska puri.

Raamat sisaldab Ifi jaoks kõige olulisemate laulude sünnilugusid, meenutusi ning põnevaid seiku, mille on pikkade vestluste tulemusena humoorikas võtmes kokku kirjutanud Mart Juur. Raamatus selgub, kellega Iff oma elu jooksul on kohtunud, muusikat loonud, esinenud, ärevatesse olukordadesse sattunud jne. Kõigest ei kannata rääkida, aga eks sõber Mardile sai üht-teist ikka poetatud. Peale huvitavate lugude leiab siit ka väga palju seni avaldamata fotosid, mis on pärit Ifi erakogust. Samuti on raamatus Ifi jaoks kõige olulisemate laulude sõnad.

Eestlaste käsi pole ajaloos käinud mitte erakordselt halvasti, vaid üpris hästi, enamasti paremini kui näiteks soomlastel. Ka naabritega on meil vedanud enam kui nii mõnelgi teisel väikerahval. Sest me oleme endiselt olemas, püsima jäänud, mitte hävinud või assimileerunud, tõsi – ajas pidevalt muutudes. Kui Eesti ajalugu vaadata sammuke kaugemalt ja laiemas taustsüsteemis, siis näeme, et paljud levinud müüdid ja faktid ei pea üldse paika. Ajaloolase Andres Adamsoni lood sellest, kuidas kõik oli, algab viimase jääaja lõpuga ja jõuab välja tänapäeva. Raamat koosneb vaheldumisi nii-öelda läbivatest teemadest (kuidas on loodusolud meie ajalugu