«Põhjavalgus» on Raimond Kaugveri seni ilmumata esikromaan, mille autor kirjutas Vorkuta vangilaagrites viibides. Nüüd on see esmakordselt lugejate ees: 60 aastat pärast käsikirja lõpetamist, 15 aastat pärast kirjaniku surma. Tekst on kirjastatud sisuliste muutusteta. See on otse vangilaagrist edastatud poliitvangide sõnum nõukogude riigist igale ausale inimesele maailmas. Just nii koletislikult hävitasid kommunistid KGB vangilaagrites Eestis ja Venemaal miljoneid oma suure ja allutatud väiksemate rahvaste paremaid liikmeid. Just nii vahetult ja teravalt tajusid eestlased vabadusekaotust otse II maailmasõja lõppemise järel. Patarei vangla vangid annavad läbilõike sõjajärgsest Eesti ühiskonnast koolipoisist endise riigikogulaseni, ustavast isamaalasest värske ja juba vangistatud kommunistini. Venemaa sunnitöölaagrite vangid lisavad neile esindajad Kesk-Euroopast ja kõigist liiduvabariikidest. Peategelane Mattias Raud on kirjaniku alter ego, Heldur Taarlepik on kirjutatud Helmut Tarandi järgi, oma õige nime all on antud Rakvere endine abilinnapea Oskar Kalmisto jne. Midagi ei ole välja mõeldud, vaid ainult kunstiväega üldistatud. Autori jutustamisande suurust tunnistab teose spontaanne terviklikkus, mõjuvus ja sisendusjõulisus. Romaani iga kild, iga mõte, iga sõna on vaba inimese karje kuritegelikus ühiskonnas. Noore Kaugveri esikteos on eriti ehe, vapustav, jõuline, masendav ja omamoodi uljas. Eesti ajaloomälule on «Põhjavalgus» mõjusaks täienduseks.

Neli meest, krahvitiitli pärija, edukas arst, ülikooli õppejõud ja kunstikaupmees jäävad osava börsimahhinaatori süü läbi ilma tervest miljonist. Ahastamise asemel otsustavad nad oma erialaseid oskusi kasutades raha tagasi saada, ei pennigi rohkem, ei pennigi vähem...

USA presidendi John Fitzgerald Kennedy hiilgav tähelelend, tema ja ta venne Roberti traagiline surm on ajendanud looma arvukaid raamatuid ja filme. Millised võimsad jõud käsutasid palgamõrvareid? Kas Valge Maja turvateenistus oli tasemel? Mida peaks tegema selliste kurbmängude vältimiseks? Riigipea salateenistuse suurt vaprust, nutikust ja ennastsalgavust nõudvat tööd käsitlebki Jeffrey Archer selles romaanis. Rohkete huvitavate faktide kõrval on siin ka lennukat kirjanikufantaasiat, sest presidendi rollis kujutleb autor mõrvatud Johni ja Roberti nooremat venda, senaator Edward Kennedyt.

Noor ja nutikas William Warwick on alati tahtnud saada uurijaks ning otsustab, et ei hakka advokaadiks, nagu on nii tema valitsusnõunikust isa Sir Julian Warwick kui ka õde Grace, vaid asub teenima Londoni politseis.

Kui Christie-sarja esimesed raamatud on n.-ö. traditsioonilised kriminaallood, milles tegutsevad kirjaniku lemmikdetektiivid Jane Marple ja Hercule Poirot, siis nüüd on tegemist pigemini seiklusjutuga, kus on oma osa maailmakuulsal juveelil, peaaegu niisama kuulsal vargal ja kõigel muul, mis selle juurde kuulub, kaasa arvatud mõrvad.

Anthony Cade usub, et teda ootab ees vaid pisike seiklus ja võimalus kergesti sularaha teenida, kui ta lubab vanale sõbrale teene osutada. Ülesanne on pealtnäha väga lihtne: hiljuti surnud Euroopa krahvi mälestuste käsikiri tuleb viia tema Londoni kirjastajale. Kuid käsikiri sisaldab skandaalset kuningaperekonda puudutavat saladust ning peagi ei jää tulemata ka mõrv – tapetakse mees, kes, nagu selgub, on Anthonyt jälitanud. Tapetud mehe isiku välja selgitamise käigus jõutakse tumedaid saladusi täis Chimneysi maavaldusesse, kus neid, kes julgevad sisse astuda, ootab ees hädaoht.

Käesolev raamat jutustab inimestele väga tähtsast – nimelt söömisest ja joomisest, neist natuke rahuajal, kuid peamiselt sõjapäevil. Lisaks söögile ja joogile tuleb kahjuks juttu ka nälgimisest ja alatoitlusest rasketel aegadel. Kuidas muutus eestlaste toidusedel sõjapäevil võrreldes sõjaeelse rahuajaga? Mida sõid eesti mehed oma sõjaväes, Nõukogude, Saksa ja Soome armees, sõjavangis olles? Kuidas said oma eluga hakkama tsivilistid vene ja saksa okupatsiooniperioodil, millega toitsid oma lapsi? Kui suured erinevused olid linna- ja maaelanike ninaesisel? Kui suured olid toidukogused, mida inimesed said riiklikult kehtestatud kaardisüsteemiga? Kas Eestis kannatat

Mihhail Bulgakovi «Noore arsti märkmed» pakub võimalust saada osa Venemaa kolkakülla saabunud verinoore eskulaabi tööpäevadest ja -öödest möödunud sajandil. Kui oled ainuke arst mitmekümne versta peale, siis tullakse sinu juurde nii sünnitama kui surema, rääkimata kõigist muudest hädadest, mis inimest nende sündmuste vahel tabada võivad. Ja keegi ei küsi, kas ja kuidas sa kõigega toime tuled... Meistrisulega kirja pandud novellid vene kirjanduse suurkujult

„Mina ise ja muud loomad“ on kokku pandud Gerald Durrelli poolelijäänud ja avaldamata memuaaridest ja reisikirjadest, tekstid on valinud ja toimetanud Gerald Durelli lesk Lee Durrell. Tänu temale saame asuda erakordsele teekonnale koos Gerald Durelliga, saatjaks soe huumor ja soe süda, mille poolest Gerald Durrell ka Eesti lugejale hästi tuntud on. „Gerry astus välja kõikide loomade kaitseks, ta võitles mitte ainult karismaatiliste, suurte, ägedate ja ilusate isendite, vaid ka tundmatute, pisikeste, igavate eest, keda ta nimetas hellitavalt „väikesteks pruunideks olevusteks“ või mõnikord ka „väikesteks Jumala olevusteks“,“ kirjutab Lee Durrell raamatu saatesõnas.

„Kadunud vaated“ on jõudnud ringiga üle Tartu, Lõuna-Eesti ja Pärnu tagasi Tallinna. Sarja esimene raamat tegi juttu Tallinnast, jättes välja vanalinna. Nüüd on vaatluse all vanalinn ise, pildid ja tekstid on jagatud kahte köitesse. I köide hõlmab Toompea ning vanalinna lõunaosa (Rataskaevu ja Rüütli, Harju ja Kullassepa, Suur- ja Väike-Karja ning Viru tänava), II köitesse jäävad Raekoja plats ja põhjapoolne vanalinn. Aastail 1860–2024 tehtud fotosid täiendavad fassaadijoonised, välisvaated ehitusprojektidest ning XIX sajandi maalid, akvarellid ja joonistused. Tekstid kajastavad hoonete ehituslugu, arhitekte, tuntumaid omanikke ja kasutusotstarvet. Need kaks köidet on esimeseks katseks võtta kokku oluline osa olemasolevast pildimaterjalist ja luua selle alusel ülevaade Tallinna vanalinna tänavate muutumisest viimase 200 aasta jooksul.

Käesolev raamat annab ülevaate Tallinna legendaarsetest kohvikutest nende algusaastatest kuni tänapäevani. Ühtesid neist pole enam olemas, teised on aga nii ajale kui ajaloole vastu pidanud ja tegutsevad edukat tänaseni. Raamat on illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega ning sobib suurepäraselt ka kingituseks.

Inimesed ei meenuta heldimusega seaduseid, paraadikõnesid ja vahelduvaid ministreid. Nad mäletavad, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod, õhutõrje või nende lähedased inimesed, kuidas lõhnasid sirelid, joodikud ja kaneelisaiad. Natuke peenemalt nimetatakse seda kõike mikroajalooks või argipäeva ajalooks. See ei ole akadeemiline ajalooraamat, vaid võimalus rääkida Tallinnast meeleliselt. Kõigil neil lõhnadel on ka oma lugu. Millal muutus Tallinna kraanivesi lõpuks joodavaks ? Millal jõudis siia esimest korda šokolaad? Kuidas on eri aegadel Tallinnas prügiga ümber käidud? Millal saabusid esimesed eksootilised restoranid? Mis on keemiliselt mõne lõhna taga ning kuidas ja miks on lõhnad muutunud eri riigikordade ajal või sootuks kadunud?

Victoria-aegset härrastemaja, kus elab Miss Marple'i sõber Carrie Louise, kasutatakse rehabilitatsioonikeskusena. See on täis inimesi, kes võivad mingil hetkel ohtlikuks osutada ning nii näiteks püüabki üks neist maja administraatorit tulistada. Selles kokkupõrkes keegi viga ei saa, kuid samal ajal lastakse maja teises osas maha keegi saladuslik võõras. Kõik majasviibijad on ärevuses ning tundub, et rahu taastub alles siis, kui Miss Marple on oma terava mõistusega välja selgitanud, kes oli see võõras ja kes ta tappis.

Hercule Poirot külastab unist Warmsley Vale'i külakest, et uurida Gordon Cloade'i minevikku. Viimane oli olnud abielus ilusa noore lese, endise proua Underhayga, kes on nüüd Cloade'ide varanduse ainuomanik. Kadunu sugulase sõnul teatasid «vaimud« talle, et lese esimene abikaasa on tegelikult endiselt elavate kirjas... See on raamat inimlikest nõrkustest – vihkamisest ja ebaaususest, armukadedusest ja pettusest ning Hercule Poirot' hiilgavast detektiivitööst, mis sügava psühholoogilise analüüsi tulemusena viib inimliku lahenduseni.

Raamatu pealkiri pärineb taas lastelaulust nagu kirjaneitsi puhul sageli on. Sedapuhku on ka tegemist päris proua McGintyga, kes leitakse surnult -- talle on raske esemega pähe löödud. Nagu sellest veel vähe oleks, on üles kistud ka toapõranda lauad ning sealt midagi päris põhjalikult otsitud. Mida nimelt otsiti, selle peab kindlaks tegema Hercule Poirot, enne kui meeleheitel mõrtsukas taas tapatööd kordab...

Käesolev raamat jutustab moodsa eluviisi omaksvõtust 20. sajandi alguskümnendite Eestis. Toonaste muutuste võlu, valu, kirgi ja vastuolusid kajastavad lood toidust, kommetest, kodust, ilust, tervisest ning kehakultuurist. Millised uuendused tekitasid inimestes imetlust ja ihalust, mis pahandas ja põhjustas vaidlusi? Kuidas moodne eluolu levis, kellest võeti eeskuju, kuidas kasvatati rahvast kultuursemaks ja euroopalikumaks? Kuidas muutusid ettekujutused kaasaegsest mehest ja naisest? Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku

Seda võib nimetada autobiograafiaks, memuaarteoseks, ilukirjanduslike sugemetega ajalooks. Neil intiimsetel lehekülgedel avab autor oma hinge. Bella jutustab ajast ja elust, pildistab inimesi ja sündmusi, analüüsib impulsse, mis inspireerinud tema loomingut. Mart Juur

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.

Karistusõiguse üldosa õpik, mille koostas prof Jaan Sootak, koondab aastatel 2003–2007 eraldi vihikutena ilmunud (Loenguid karistusõiguse üldosast I-IX) materjali. Vihikute sisu on põhjalikult ümber töötatud ning täiendatud uuema kirjanduse ja kohtupraktikaga. Kaasused pärinevad Riigikohtu praktikast ja kirjandusest, nimed on muudetud. Õpik vastab põhiliselt bakalaureuseastme karistusõiguse üldkursuse tasemele, kuid on üksikküsimustes kasutatav ka magistri- ja doktoriastmes. Raamat koosneb 15 peatükist, iga peatüki lõpus on tabelid ja skeemid. Raamat on varustatud märksõnalise sisujuhiga.

Otsides kogemata prügiämbrisse visatud perekonna vääriseset, läheb Da?a Vassiljeva linn prügilasse ja avastab seal... surnukeha. Kes võis kasu saada, tappes vaese tüdruku, kel polnud kriminaalse maailmaga midagi ühist? Da?a näeb, et miilits ei tunne perspektiivitu juhtumi vastu huvi, ja otsustab ise mõrtsuka üles otsida. Mõne aja pärast jõuab ta järeldusele, et edukas ja moekas hambaarst Vladimir Reznit?enko oli tapetuga salapärasel moel seotud...

Berliin, aprill 1945. Kaks popliinmantlis meest väljub haakristidega märgistatud lennukist. Üks meestest, Luunjas sündinud Felix Kersten, on Himmleri pikaaegne massöör ja sõber, kes on koos Juudi Maailmakongressi esindajaga tulnud pidama läbirääkimisi koonduslaagrivangide vabastamise üle. Meeste reis võib päästa kümnete tuhandete inimeste elu …

See raamat räägib loo Eesti päritolu Felix Kerstenist, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Himmler oli kogu sõja aja sõltuvuses Kersteni raviseanssidest ja viimane suutis sageli mõjutada natsijuhi otsuseid. Kui Saksamaa kaotus tundus olevat juba möödapääsmatu, hakkas Himmler oma naha päästmiseks meeleheitlikult kaubitsema koonduslaagrivangidega. Kersten omalt poolt püüdis päästetud vange Rootsi toimetada.

Mälestuste ja päevaraamatutega jätab Kersten maha hulga mõistatusi, mille üle uurijad on jagelenud rohkem kui pool sajandit. Kes Kersten tegelikult oli? Oportunistlik silmamoondaja või karismaatiline heategija?

Filosoofiadoktor, kultuuriantropoloog ja teaduskirjanik TAPIO TAMMINEN võitis teaduskirjanduse Finlandia auhinna oma eelmise teosega «Rahvakodu varjukülg» (2015).

«Pariislased» algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb tänapäevaga, mõnikord põigatakse aga ka keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Graham Robb jälgib linna laienemist ühelt Seine'i saarelt, mis oli koduks pariiside hõimule, praeguste eeslinnadeni, mis ajavad tänapäeval suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid. Autor on loonud omamoodi miniatuurse «Inimliku komöödia» Pariisist, milles linna ajaloole heidavad valgust tema elanike tegelikud kogemused. Kõik lood on tõesti sündinud ja igaüks neist moodustab omaette terviku, ent leidub ka vastavusi ja ristumisi – nii otseseid kui müstilisi –, mis täidavad ajaliste ja ruumiliste maamärkide rolli.

Ajaloost tuntud isikute (Stalin, Rasputin jt.) biograafiate autor käsitleb Venemaa viimase tsaari ning tema perekonna elu ja hukkumist. Miks Nikolai II, kelle valitsemisajal jõudis Venemaa majandus kõrgeima tasemeni ja Romanovite dünastia tähistas pompöösselt oma valitsemise 300-aastast juubelit, pidi juba mõne aasta pärast loobuma troonist ja liikus seejärel vääramatult traagilise lõpplahenduse poole? Raamatus on pööratud suurt tähelepanu ka nendele tsaari lähikondsetele, kellel oli määrav osa, et nii läks. Autor otsib vastest küsimusele, kas tragöödia peasüüdlane oli Nikolai ise, tema abikaasa Aleksandra või kurikuulus «pühamees» Rasputin. Lugeja saab teada, kuidas tsaaripere mõrv kavandati ja teoks tehti, kuidas tapetute matmispaika lausa meeleheitlikult varjata püüti ning sedagi, milline oli mõrvarite endi saatus.

Korowaid on metsarahvas, kes elab Uus-Guinea saare džungliüksilduses. Nende elamud asuvad puude otsas ja see rahvas elab tänaseni nagu kiviajas ning toitub vaid metsaandidest. 2010. aasta novembris, pärast aastatepikkust ettevalmistusperioodi asus maailmarändur Hendrik Relve ühes sõber Argoga korowaide poole teele. See raamat räägib nende retkest džunglisügavusse haruldase loodusrahva juurde. Raamat on rohkelt illustreeritud autori fotodega. Samuti leiab siit 12 QR-koodi, mille kaudu näeb paariminutilisi videolõike autori seiklustest loodusrahva juures.

Keskmiselt katkestab arst sümptomeid kirjeldava patsiendi jutu kaheksateistkümne sekundi jooksul. Just nii lühikese ajaga otsustavad paljud arstid, milline on arvatav diagnoos ja parim ravi. Sageli on sel moel tehtud otsused õiged, kuid ometi võib arst kriitilisel hetkel eksida – mõnikord fataalsete tagajärgedega. Raamatu autor Jerome Groopman toob välja arstide otsuseid mõjutavad tegurid ja mõtlemisprotsessid, analüüsides põhjuseid, miks arstid eksivad, ja näitab, millal ja kuidas oleks võimalik hoiduda kiirustades tehtud otsustest. Sageli piisab täpsema diagnoosi saavutamiseks sellest, kui patsient on oma jutu ja sümptomite kirjelduse paremini läbi mõelnud ning oskab seda ka selgelt arstile edasi anda. Kuigi patsientide lood on esitatud greianatoomialiku pingelisuse ja doktorhausiliku põnevusega, kasutab Groopman põhjalikke teadustöid, parimate arstidega tehtud sisukaid intervjuusid ning omaenda kogemusi nii arsti kui ka patsiendina: ta on paljud selles raamatus esitatud õppetunnid selgeks saanud omal nahal, omaenda vigade ja teda ravinud arstide eksimuste põhjal.

Uhhuduurlaste teisest raamatust saab lugeda:kuidas Eesti mehest saab meile senitundmatu Iraani linna üle 40 aastaste usklike meeste kiirkäimistšempionkuidas käepäraste vahenditega kodukeemiat valmistadakuidas suhtutakse valgetesse seal, kus nad aastasadu on omakasupüüdlikult käitunud onja veel palju seiklusi, mis kodust kaugel aset leidsid

Kuus eesti meest – Hannes Hanso, Liivo Niglas, Priit Kuusk, Kristjan Prii, Tanel Rütman ja Mart Kuusk – sõitsid 2007. aasta kevadel ja suvel ratastega üle Himaalaja. See oli nende teine, üsna pööraseks ja absurdseks kiskunud seiklus, mille kohta kõik mehed usinalt märkmeid tegid. Raamat on selle reisi aus kroonika, mille on kirjadest, päevikutest, blogist ja meenutuskildudest kokku sidunud Heidit Kaio.

Iga kord, kui inimene võtab endale koera, saab alguse suhe, mis teda muudab. Esmane muutus on loomulikult juba eluviisis: koeraga tuleb jalutamas käia, teda tuleb toita ja tema eest hoolitseda. Aga sellest areneb sageli midagi palju enamat. Koertel on hämmastav võime vaid vaikiva kohalolu väel põimida oma elu inimese omaga ühte ja muuta selle käiku igaveseks. Oma aastatepikkuste kogemuste põhjal lahkab Horowitz erinevaid viise, kuidas koerad – loomaliigina – inimesi peegeldavad ja meid mõjutavad.

Inimliik on elanud koeraga kõrvuti pea oma eksistentsi algusest saadik, kuid ikka veel on nende kohta nii palju teadmata. Ja mitte ainult, kuidas nende meel toimib või kuidas on muutunud instinktid, vaid kerkinud on küsimused, kuidas me koos koertega ühiskonnas elame, kuidas on see mõjutanud (ja mõjutab) inimsootsiumi ja millised on meie ühise elu tulevikuväljavaated. See raamat räägib just sellest.

«Koerad ja meie» on mõeldud nii intelligentsele, uudishimulikule koeraomanikule, kes ihkab oma lemmiku kohta lugeda kaasaegset ja mõtlemapanevat, kui ka lihtsalt loodushuvilisele, kes tahab saada koerte kohta teada midagi täiesti erinevast vaatevinklist.

Eesti oligarhid kujunesid välja 1990ndate alguses, kui misjonäriasendis miljonäriks ei saadud. Raha tehti metalliga ja naftaga, börsil ja erastamisega. Julge hundi rind võis olla rasvane, aga võis olla ka haavleid täis.

Sõna oligarhia pärineb kreeka keelest ja tähendab ’väheste valitsust’ – valitsemisvormi, kus võim on koondunud väikese rühma inimeste kätte. Oligarh on ladviku liige, kes suudab oma rahakotiga mõjutada poliitilist võimu. Inglise keeleruumis kasutakse rohkem mõistet poliitiline doonor ehk poliitdoonor – persoon, kes rahastab valimiskampaaniaid oma rahakotist. Ka Eestis näeme, et oligarh muutub üha enam poliitdoonoriks ja paljud oligarhid on valinud endale välja lemmikerakonnad. Samas on ka oligarhe, kes väldivad suhteid erakondadega, küll aga näitavad end meelsasti presidendi või peaministri seltskonnas.

Raamat vaatleb oligarhide ja poliitdoonorite väljakujunemist taasiseseisvunud Eestis ja populaarseid rikastumise valemeid.

Eestlaste käsi pole ajaloos käinud mitte erakordselt halvasti, vaid üpris hästi, enamasti paremini kui näiteks soomlastel. Ka naabritega on meil vedanud enam kui nii mõnelgi teisel väikerahval. Sest me oleme endiselt olemas, püsima jäänud, mitte hävinud või assimileerunud, tõsi – ajas pidevalt muutudes. Kui Eesti ajalugu vaadata sammuke kaugemalt ja laiemas taustsüsteemis, siis näeme, et paljud levinud müüdid ja faktid ei pea üldse paika. Ajaloolase Andres Adamsoni lood sellest, kuidas kõik oli, algab viimase jääaja lõpuga ja jõuab välja tänapäeva. Raamat koosneb vaheldumisi nii-öelda läbivatest teemadest (kuidas on loodusolud meie ajalugu

See romantiliste ja haaravate jutustuste kogu mõjub puhastavalt ja vabastavalt, kahtlemata tekitab painajalikku sõltuvust ning jääb alatiseks kirkalt meelde. Siin ei võitle autor sisemiste deemonitega. Ta teeb koos lugejaga rännaku ajalukku, suunanäitajaks klassikud, jõuab lenneldes kaasaega ning mõtiskleb ja juurdleb mõnede hallide varjude ning punaste triipude tähenduse üle eksisteerivas aegruumis. Arvukad jutukangelased küütlevad nüansirikkuses ja on võimelised navigeerima ka särava elu aksessuaarides. Nimetet kõnekas fakt lisab teosele nii tubli annuse mahlakust kui ka elutruudust. Sellesse teosesse ei saa suhtuda ükskõikselt – seda võib jäägitult armastada või hingepõhjani vihata. Raamatu autor on sündinud ja kasvanud üles Tartus. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis keemiat, töötanud inglise keele ja keemia õpetajana ning konservitehase insener-keemiku ja varumisosakonna juhatajana. Tegutsenud ka muusiku ja konferansjeena, olnud tuntud raadiohääl, tegelenud visuaalse teatri ja esinemiskunstiga. Olles teeninud paarkümmend aastat vabakutselisena leiba meelelahutusmaailmas, sai temast edukas kirjanik. Kirjutama hakkas ta neljakümnendates eluaastates, saavutades peagi tunnustuse biograafiakirjanikuna. «Mõned hallid varjundid» avab uue tahu autori loomingus, pakkudes kaheksat lugu, mis on inspireeritud erinevatest, praeguseks juba klassikaks saanud filmidest ja muusikpaladest; kokkupuutest erootikamaailmaga, aga ka tema pikaajalisest huvist sadomasohhismi, absurdi ja kirjandusklassika vastu. Onu Bella on Eesti Autorite Ühingu liige. Käesolevaks ajaks on autor jõudnud kirjutada kolm raamatut – seega võib väita, et käesolev on triloogia neljas raamat.

1990-ndad olid rahutud ja muutlikud aastad, mille sisse jäävad omariikluse taastamine, ühiskonna vabanemine, metalliäri, allilmasõjad, turumajanduse pealetung koos pingviini-jäätise ja unistusega paremast elust. Ühtlasi on tegemist ainulaadse kogemusega tänases Lääne-Euroopas – me oleme elanud ühiskonnas, mis on teinud läbi täieliku muutuse. Ajaloolisele tõele pretendeerimata on sellesse raamatusse koondatud lihtsate inimeste jutustatud ja fotografeeritud pildikesed 90ndatest, meile kõigile nii olulistest aastatest. Lugeja, tule meiega koos ajaloo käänulistele radadele uitama.

See, mis oli paistnud nagu puukoor, oli külmast kangeks tõmbunud juuksesalk, ning viltuvajunud kahvatu oks oli sale käsivars, ülinaiselikult karvutuks kitkutud, nagu see paljudel jaapani naistel kombeks on. Viimane asi, mida mu silm märkas, enne kui jalad nõrgaks läksid, olid läikivpunased sõrmeküüned, üks neist murdunud. Sellist asja poleks ta sallinud, kui ta oleks elus olnud ... Nutikas ja vapper Rei Shimura on 27-aastane inglise keele õpetaja, kes elab ühes Tokyo räpases eeslinnas. Oma õpetajatööga ei teeni ta küll palju, aga mingi hinna eest ei läheks ta ka tagasi turvalisse ja jõukasse vanematekoju Californiasse. Ei, hoopis huvitavam on lahendada ootamatute pööretega mõrvalugu ja juhatada läänemaailma kodanikud läbi kaasaegse Jaapani iidsete traditsioonide. Käesolev on Rei Shimura lugudesarja 1. raamat. Sujata Massey (snd 1964) on Inglismaal sündinud india-saksa päritolu kirjanik. Hiljem kolis ta USA-sse, sai sealse kodakondsuse ning on elanud aastaid Jaapanis.

Üksikusse majja on kogunetud selleks, et vaime välja kutsuda... Sõnumiks: «Kapten Travelyan... mõrv.» Ainus viis teada saada kas on tegu teatega vaimudelt või rumala naljaga, on saata keegi jalgsi läbi lumetuisu asja uurima...

«Avameri» on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. See oli aeg, kui kalurid püüdsid kala kaugetel Aafrika randadel ja selliste laevadega, mille pardale praeguseid meremehi ei meelitaks mingi nipiga. See oli aeg, kui Moskva jagas püügilimiiti, kui Kalurite Liidus pistsid üleliiduliste fondide jagamise pärast rinda kalurikolhooside esimehed, kui võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotstöö punalippude pärast. See oli aeg, kui igasuguste (pseudo)tõdedega püüti luua paremaid töö- ja elutingimusi oma kolhoosi inimestele. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest välja ning toimetati oma toimetusi edasi.

Romaani kirjutamise ajendiks sai tõdemus, et praegusele põlvkonnale on need aastad võõrad ja kauged, millest suurt ei teata. Kuid see on ju meie lähiajalugu.

Romaan „ Avameri. Naerukajaka nutt” lõpetab „Avamere” romaanitriloogia, mille tegevustik jääb ajajärku, kui Nõukogude Liidus asub korda majja lööma värskelt NLKP Keskkomitee peasekretäriks tõusnud KGB endine ülem Juri Andropov. Kogu Nõukogude Liidu ajaloo jooksul on ennekuulmatu, et kohtukulli ette hakatakse tirima korruptsioonis kahtlustatavaid kõrgeid partei ja valitsuse tšinovnikuid ja sellest ka avalikult ajalehtedes kirjutatakse. Angolast võtab SRTR Roobaku kursi Kanaari saartele, kalameeste unistuste maale, kus meeskonda ootab lennureis koju. Võiks arvata, et kõik närvesööv ja murettekitav on juba sügav ajalugu, kuid paraku peavad nii Jaak Volmer kui Alfred Kraavik nentima, et kuival maal need õiged jamad alles hakkavad. Kuid vaatamata muredele ja raskustele tuleb rannarahval oma tööde ja tegemistega ikka edasi minna, sest igaühele meist on antud aeg ja koht ajaloos, seda muuta ei ole meie võimuses. Mida aga muuta ei saa, selle üle pole mõtet nuuksuda. Igas olukorras, olgu see nii vilets kui tahes, on saatusel meie jaoks kindlasti mõni võimalus olemas, ole aga ise mees, ära kõhkle, haara soodist ja heiska puri.

1980. aasta Moskva olümpiamängudel kuldmedali võitnud veepallur Mait Riismani autobiograafiline romaan on uskumatu ja kaasahaarav lugu ühe Eesti poisi jõudmisest spordimaailma absoluutsesse tippu – olümpiavõitjaks. Pelguranna kaagil – nagu ta ennast nimetab – tuleb sel teel võidelda nii eestlaste kui venelastega, nii miilitsa kui KGB-ga, vahel aga lausa saatana endaga, kes ei väsi tema teele takistusi seadmast. Ometi leiab peategelane ikka ja jälle jaksu püsti tõusta ning edasi minna. Eestis ja Moskvas hargnev sündmusterikas süžee kütab lugeja huvi üles esimesest leheküljest ja hoiab pinget romaani lõpuni. Lähivaade nõukogude sporti on valusalt aus. Eneseotsingute, füüsilise piina ja tohutu tõestamisvajaduse kaudu hargneb taustal ühe tavalise eesti pere lugu, mida räsivad sõda, küüditamised ja nõukogude argipäev. Romaanile lisab väärtust ja vürtsi mitte ainult basseinis toimuv, vaid ka pilguheit 1970. aastate lõpu Moskva üliõpilas- ja kultuuriellu, eriti kohtumine maailmakuulsa Taganka teatri peanäitejuhi Juri Ljubimoviga, kellest romaani autoril valmis diplomitööna dokumentaalfilm. Mait Riisman on lõpetanud 1982. aastal Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna televisiooni eriala.

Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Arusaamatu meelesegadushoo tagajärjel ostis Shaun Bythell ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu.

Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad, lakkamatud vaidlused töötajatega ja lõputu hulk väsitavaid, tingivaid ja ilmselgelt põrunud kliente viivad ta igapäevaselt närvivapustuse äärele. Kui sellest veel ei piisa, langetab Amazon tema reitingut, poodi saabub kibeda pissihädaga turismigrupp või hakkab katus jälle läbi laskma.

Tänaseks on ta seda poodi pidanud juba 18 aastat.

«Lugesin Shaun Bythelli «Raamatukaupmehe päevikut» sellise äratundmisrõõmuga, nagu oleks minu eest päevikut peetud, kui vaid kolleegist autori eraelulised eripärad ja säravamad isikuomadused kõrvale heita. Uskumatult sarnased rõõmud ja mured! Siin või Šotimaal – raamatuostjad ja -pakkujad on universaalne osa elanikonnast. Alates kõige inspireerivamatest, kes annavad su päevadele valguse ja rõõmu, kuni viimaste troppideni, kelle eest põgenemiseks tahaks poele rattad alla panna. Peamine, millest Wigtowni vanaraamatukaupmees otse ei räägi, on see tore tunne end teiste ees raamatukaupluse omanikuks pidada, sisimas teades, et tegelik omandisuhe on vastupidine. Raamatukuhjade, stammkundede, regulaarsete hullukeste, töötajate lepitamise kõrvalt jääb hirmsas kasumis siplemiseks aega väga vähe.»

Margo Matsina, Raamatukoi omanik

Vene laevadel oli kapteni esimese abi ehk pompa ehk Püha isa esmaseks ülesandeks valvata meremeeste moraali järele. Nõukogude moraali järele. Kunagine Püha isa Heino Kermik annab raamatus «Vene meri» hästi ausa ülevaate, milline see moraal tegelikult oli. Need ahastavad päevikuleheküljed näitavad, kuidas Saaremaa poisi romantilised mereunistused purunesid vene laevadel valitsevas moraalituses. Kuidas Atlandi sinistel vetel sõitsid ringi ujuvad kalakombinaadid, ujuvad joomapunkrid ja ujuvad hooramajad.

Autor ja tema reisikaaslane on moodsad inimesed, kes otsivad võimalusi hinge- ja meelepuhastuseks ning kiikavad tänu autori elupagasile ja -kogemusele ka minevikku. Just vaade minevikku – läbi Onu Bellaks olemise prisma – moodustab teose selgroo. Autor võtab endale jutuvestja rolli ning kohati tundub, et tal pole aega lõpmatult flirtida lausvalede ja fantaasialennuga. Raamatu vahel on CD «Onu Bella parimad palad». «See raamat on eriline mitte ainult ajalookäsitluse, vaid ka värvikate kirjelduste poolest, mis annavad aimu, kuidas eesti inimesed XX sajandi lõpus oma meelt lahutasid.» Peeter Oja «See raamat on nagu India ilma kõhulahtisuseta, Egiptus ilma terroristideta, Kreekamaa ilma eurota. See on rännak sinus eneses.» Mart Juur

Seiklusliku viikingi-sarja avaraamat.

Ulv Palnatoke jutustab oma 1000 aasta vanust saagalikku lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast, keda me täna paremini tunneme kui Gorm Vana, Knud Dana-Asti ja Harald Sinihammast.

Aasta on 937 ja Ulv on just võetud orjaks viikingilaeva Meremadu pardale. Ulv pannakse istuma Ymeri kõrvale, kes õpetab poisi sõudma ja treenib noormeest, et too suudaks Põhjala karmide meeste keskel hakkama saada. Aga Ulv on ninakas ja püsimatu võitlejahing, kes kuulutab valjuhäälselt, et orjaks ta ei kõlba. Ajal, kui sõnu asendavad tihti mõõgahoobid, võib ta ainuüksi säärasest mõttest peajagu lühemaks jääda.

Kartmatu sõdalane Ulv satub käänulisi radu pidi Jüütimaale, kus ta haaratakse ränkadesse lahingutesse riigi pärast, millest kunagi saab Taani Kuningriik. Kuningas Gorm kasutab kõiki vahendeid, et kindlustada endale võim taanlaste üle ja vajab selleks Ulvi abi.

Ajastutruu «1000-aastane kuningriik» on haaravate võitlusstseenidega, karm ja humoorikas lugu ajast, mil võimukad taanlased pidasid rikkust ja kuulsust jahtides veriseid võitlusi nii omavahel kui ka paljude teiste rahvastega.

Jutustuse peategelane on vaese kingsepanaise poeg Värdi, kes satub õnnetusse kaklusse rikaste sakslaste võsukestega.

See meelelahutuslik, ent tõsine teejuht kirjeldab iga loomamärgi individuaalseid omadusi, erilisi võimeid ning iseäralikke terviseprobleeme. Loomamärgi üldiseloomustuse kõrval on tagasi- ja edasivaated aastatesse 2009–2019, samuti põhjalik analüüs märkide omavahelisest sobivusest. Kombineerides märke ning elemente, pakub see raamat jahmatamapanevalt täpseid loomamärkide analüüse. Lisaks on see lennukas, tore ja vaimukas raamat pilgeni täis mõistlikke nõuandeid.

Teine, täiendatud trükk. «Keegi ei tea, et sionism tekkis marksistliku liikumisena, sotsialistlikuna... Sionism ongi revolutsioon.» Sergei Lezov, NSVL TA Ühiskonnateaduste Teadusliku Informatsiooni Instituudi töötaja, 1988 «Bolševismi ideaalid langevad mitmes aspektis ühte judaismi parimate ideaalidega.» «Jewish Chronicle», 4. aprill 1919 Pärast nõukogude korra langust 24. augustil 1991 on ametlikud arhiivid hakanud jahmunud vene ajaloolastele paljastama oma saladusi. Pidevalt tuleb esile vapustavaid andmeid, millest Lääne-Euroopasse on jõudnud kõigest näputäis. Eelkõige puudub sündmuste käigust terviklik pilt. Just seda ongi Jüri Lina üritanud oma raamatus esitada. Autor püüab vastata järgmistele küsimustele: kuidas tekkis ja arenes kommunistlik idee? Miks finantseerisid «vene revolutsionääre» märtsis ja novembris 1917 mõjuvõimsad rahvusvahelised rahandusringkonnad. Mida taotleti sellele järgnenud ühiskonna purustamisega ja kuidas see oli kasulik seda mahitanud jõududele? Raamatu algallikaina on kasutatud rohkesti vene materjali, mis on nüüd uurijaile kättesaadav ja mida pole varem Läänes avaldatud. Sisu: Müüdid väärkommunistidest ja valekristlastest Illuminaadid - salalikkuse triumf Karl Marx - õeluse pühak Senitundmatu Vladimir Uljanov Lev Trotski - küünik ja sadist Kuidas kommunistid võimule tulid Läbi mõrvade labürindi Kremli verejanuline hunt - Lazar Kaganovitš Ühendriikide toetus Nõukogude Liidule Kommunistlik võimuhaaramine Eestis

Onu Bella autobiograafiline kaheosaline pulpfiction on halastamatult aus käsitlus sellest, mida hakkab läbi elama seni täiesti terve mees, kes vaatamata regulaarselt arsti juures käimisele saab eesnäärmevähi diagnoosi. Ilukirjanduse ja fantaasiaelementide kõrval jookseb romaanis armastatud meelelahutustegelase enda lugu, mis on pehmelt öeldes võigas.

Arstide süvenematuse, hoolimatuse ja stampides kinni olemise tõttu muutub 50-aastase mehe elu seoses operatsiooniga täielikult. Lubatud ja loodetud kiiret paranemist ei tule ega hakkagi tulema. Ent elama peab – mähkmed püksis, antidepressandid igapäevaseks neelamiseks taskus, abielumehe rõõmude nautimine igaveseks lõpetatud.

See raamat räägib ausalt, mis ja kuidas hakkab mehe elu sellises olukorras olema. Oma keemikuharidusest lähtuvalt on autor äärmiselt süvitsi käsitlenud ka raviprotseduuride ja ravimite toimet ning spetsiifikat.

Raamat sisaldab Ifi jaoks kõige olulisemate laulude sünnilugusid, meenutusi ning põnevaid seiku, mille on pikkade vestluste tulemusena humoorikas võtmes kokku kirjutanud Mart Juur. Raamatus selgub, kellega Iff oma elu jooksul on kohtunud, muusikat loonud, esinenud, ärevatesse olukordadesse sattunud jne. Kõigest ei kannata rääkida, aga eks sõber Mardile sai üht-teist ikka poetatud. Peale huvitavate lugude leiab siit ka väga palju seni avaldamata fotosid, mis on pärit Ifi erakogust. Samuti on raamatus Ifi jaoks kõige olulisemate laulude sõnad.

1941. aasta juuni märgib pööret Teise maailmasõja arengus: Hitler otsustas avada rinde Idas ja rünnata Nõukogude Liitu. Teeneka Ameerika ajaloolase John Lukacsi (sünd. 1924) hiljutine raamat (ilm. 2006) analüüsib võrdlevalt, kuidas selle sõjalise konfliktini kahe totalitaristliku riigi vahel jõuti, millised olid Hitleri plaani tagamaad, kuidas reageeris rünnakule Stalin ja milline oli sündmuste areng nii sõjatandril kui ka rahvusvahelise poliitika areenil. Tuginedes oma rikkalikule uurimiskogemusele ja mõnedele uutele arhiivimaterjalidele õnnestub Lukacsil avada napis, ent ladusas stiilis kahe suure diktaatori käitumine ja nende otsuste tähendus ajaloo käigule.

«II maailmasõja faktid ja legendid» on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.

Rikkalikult illustreeritud ülevaade kõikide teadaolevate Jõgevamaa territooriumil asunud rüütlimõisate ajaloost ja tänapäevast alates nende esmamainimisest. Raamatus räägitakse ka käsitletava piirkonna mõisatega seotud tuntumatest baltisaksa aadlikest. Lisaks rüütlimõisate register kihelkonniti ja isikunimede register.

«Kinostalgia» on rännak läbi filmikunsti ajaloo – tummfilmiajastust kuni 1970. aastateni välja. Juttu tuleb ligi kolmesajast staarist, kelle elu on olnud niisama erakordne ja tihti ka sama traagiline kui nende kehastatavatel kangelastel kinolinal. Eelkõige räägib raamat sellest, millised olid Greta Garbo, Valentino, Julie Andrews, Andrei Mironov jt filmistaarid inimestena – mida nad elus oluliseks pidasid, millised olid nende väikesed veidrused ja mida arvasid kolleegide kohta.

Hollywoodi kõrval on esindatud Euroopa ja Venemaa näitlejad, kellest paljud on unustuse hõlma vajunud, kuid väärivad meelde tuletamist. Avastamisrõõmu pakuvad kinokuulsuste seosed Eestiga, näiteks on Tallinna külastanud Leni Riefenstahl, Claudia Cardinale ja Lolita Torres.

Raamatu enam kui kuussada fotot pärinevad kõik Jaak Jõekallase kogust ja paljud neist on kuulsa saatja autogrammiga.

Ja siis Gwenda karjatas... Vaadates neid siledaid ahvi käppi ja kuuldes seda häält hallis... «See olite teie...» hingeldas Gwenda. «Teie tapsite ta... tapsite Heleni... nüüd ma tean. See olite teie... kogu aeg... teie...» Mees tuli trepist üles Gwenda poole - aeglaselt - pilk naisele pööratud.

«Eile õhtul tapeti lord Edgware oma majas Regent Gate'il. Ta abikaasa lõi teda teda noaga kaela,» teatas Japp. Poirot paistis segaduses ja tõsine. «Miks te arvate, et just naine ta tappis?» «Mul ei tarvitse midagi arvata. Ta tunti ära. Ega ta ei püüdnudki end varjata. Sõitis taksoga kohale... Hommikul leidis toatüdruk laiba.»

See on raamat inimlikest nõrkustest - vihkamisest ja ebaaususest, armukadedusest ja pettusest ning Hercule Poirot' hiilgavast detektiivitööst, mis sügava psühholoogilise analüüsi tulemusena viib inimliku lahenduseni.

Hercule Poirot lahendab sünge saladuse! «Kehalise kasvatuse õpetaja surm spordipaviljonis. Kõlab väga sportliku kuriteona, kas pole?» ütles inspektor Kelsey mõtlikult. «Kas ta lasti maha?» «Jah.» Meadowpanki tütarlastekooli ootasid ees suured ebameeldivused: ees seisid segadused ja mõrvad ning sündmuste ahel oli juba alguse saanud...

Poirot'l tekib tervisega probleeme ja miss Lemon organiseerib talle puhkuse väikesel saarel Devoni ranniku ääres. Aga niipea, kui Poirot jala maale saab, tajub ta õhus pinget. Vestelnud teiste puhkajatega, saab talle selgeks, et oodata võib kõige hullemat... Ja tõepoolest, õige pea leitaksegi rannalt näitlejanna Arlena Stuarti laip. Ning vaesel Poirot'l tuleb taas appi võtta väikesed hallid ajurakud ja selgitada välja, kes naise tappis.

Argyle'i perekond saab teada, et üks pereliikmetest on postuumselt mõrvas süütuks tunnistatud. Aga kui Jack Argyle oma ema ei tapnud, kes siis seda tegi? Maja eesuks oli lukus ja kuigi Jack Argyle väitis kohtuistungi ajal, et ta on süütu, mõisteti talle siiski eluaegne vanglakaristus. Jack Argyle'i sõnul oli ta mõrvaööl majast eemal ning talle pakkus küüti keskealine tumeda autoga mees. See mees, doktor Arthur Calgary, ilmub küll lõpuks välja, kuid Jacki see enam ei aita - ta sureb kopsupõletikku, olles kandnud karistusest ära pool aastat. Doktori tunnistus ei rõõmusta kedagi perekonnas, sest see tähendab, et nende seas on mõrvar.

Teemandirööv. Õnnetusjuhtumile järgnenud surm Londoni metroojaamas. Ja kaunis naine, kes leitakse tapetuna linnast väljas asuvast maamajast. Kes või mis on sellega seotud? Kas välismaalane, kes väitis end arsti olevat ning siis jäljetult kadus? Mees, keda ajalehed «pruuni ülikonnaga meheks» nimetasid? Anne Beddingfeld, kes avastab kummalise, koitõrjevahendi järele lehkava paberitüki, usub, et suudab üksi saladuse jälile jõuda. Jälitustöö viib ta hädaohtudest sillutatud ookeanitagusele Aafrika-reisile, kus algavad tõelised sepitsused ning seiklused...

Aristide Leonidese suur perekond elas üsna üksmeelselt ühes Londoni elitaarses aedlinnas omapärases vildakas majas. Alles pärast perekonnapea äkksurma ja veel üht salapärast surmajuhtumit selgus, et majas tegutseb salakaval ja julm mõrvar. Scotland Yardi abikomissari poeg Charles Hayward kavatseb Sophia Leonidesega abielluda. Seepärast on ta huvitatud VILDAKA MAJA jubeda saladuse võimalikult kiirest lahendamisest...

Ehkki Agatha Christie ei kuulu kriminaalromaani žanri loojate hulka, on ta kahtlematult selle žanri väljapaistvamaid meistreid. Käesolevas jutus tuleb väikesel belgia detektiivil Hercule Poirot'l lahendada maa-arsti naise surmajuhtum. Dr. Charles Oldfieldi naine sureb aasta tagasi, kuid külas liiguvad aina hullemad kuulujutud, et arst ise mürgitas oma naise.

NB! Raamatu tiitellehel on allkiri. Väike belglane Hercule Poirot on palutud õhtusöögile, mille korraldaja kavatseb esitleda talle edukaid mõrvareid, neid, keda keegi peale tema ei tea kahtlustada ja kes on karistusest pääsenud. Õhtusöök ja sellele järgnenud bridžimäng osutuvad saatuslikuks nii mõnelegi osalisele.

Agatha Christie novellid on vähemalt sama huvitavad kui ta romaanid. Käesoleva novellikogu idee tekkis autoril küllap Poirot' eesnime tõttu, mis on kuulsa muinaskreeka kangelase ning vägimehe oma, kreeka keeles küll Herakles, aga latiniseeritud kujul Hercules, millest tuleneb ka prantsuskeelne Hercule. Igatahes on see novellikogu autori poolt huvitav ja vaimukas idee. Lugejale jääb rõõm võrrelda, kuivõrd kokkulangevad on Herkulese ja Hercule Poirot' kaksteist vägitegu.

Amyas Crale'i kirg maalimise ja naiste vastu tegi ta kuulsaks. Tema mõrv tegi ta kurikuulsaks. Kuusteist aastat tagasi mõisteti tema armukadedale naisele mehe tapmise eest eluaegne vanglakaristus. Nüüd aga pöördus Hercule Poirot poole ema süütuses veendunud tütar Carla, kes kutsub tuntud detektiivi uuesti mõrvapaika, et leida viga pealtnäha täiuslikus kuriteos.

Kui purupaljas Michael Rogers kohtub kaunis Mustlasvälu häärberis elava rikka pärijanna Elliega, tundub, nagu oleks kõik tema unistused korraga täitunud. Mis sest, et üks vana naine hoiatab teda iidse needuse eest. Ei lähegi kaua aega, kui paradiis hakkab pigem põrgut meenutama ning nagu Michael peagi avastab, on Mustlasvälu paik, kus juhtuvad surmaga lõppevad «õnnetused» liigagi sageli.

Soome keelne

Agatha Christie teadis hästi, et oht võib varitseda ka nende inimeste seltsis, keda sa kõige rohkem armastad. Petlikud suhted, armastus, mis võib tiivustada, aga ka süngetesse sügavikesse paisata – seda kõike võib leida tema käesolevas lühijuttude kogumikus. Seal paljastub armastuse varjukülg: julmad mängud südametega, ohtlikud armulood ja kire mõjul toime pandud kuriteod. Endale kaasa elama panevad maailmakuulsad detektiivid Hercule Poirot ja Miss Marple, Parker Pyne, mõistatuslik Harley Quin ning seiklushimulised Tommy ja Tuppence, kes kõik on valmis lahendama ahvatlevaid mõistatusi. SISUKORD Risti kuningas Helena nägu Johnnie Waverly seiklus Uppumissurm Varitseva surma maja Kuninga lõikamine. Ajalehepaberis Härrasmees Pühapäev puuviljadega Krupjee hing Majahoidja juhtum Mees udus Rikka naise juhtum Magnooliaõis Armastuse detektiivid

Agatha Christie teadis hästi, et oht võib varitseda ka nende inimeste seltsis, keda sa kõige rohkem armastad. Petlikud suhted, armastus, mis võib tiivustada, aga ka süngetesse sügavikesse paisata – seda kõike võib leida tema käesolevas lühijuttude kogumikus. Seal paljastub armastuse varjukülg: julmad mängud südametega, ohtlikud armulood ja kire mõjul toime pandud kuriteod. Endale kaasa elama panevad maailmakuulsad detektiivid Hercule Poirot ja Miss Marple, Parker Pyne, mõistatuslik Harley Quin ning seiklushimulised Tommy ja Tuppence, kes kõik on valmis lahendama ahvatlevaid mõistatusi. SISUKORD Risti kuningas Helena nägu Johnnie Waverly seiklus Uppumissurm Varitseva surma maja Kuninga lõikamine. Ajalehepaberis Härrasmees Pühapäev puuviljadega Krupjee hing Majahoidja juhtum Mees udus Rikka naise juhtum Magnooliaõis Armastuse detektiivid

Agatha Christie teadis hästi, et oht võib varitseda ka nende inimeste seltsis, keda sa kõige rohkem armastad. Petlikud suhted, armastus, mis võib tiivustada, aga ka süngetesse sügavikesse paisata – seda kõike võib leida tema käesolevas lühijuttude kogumikus. Seal paljastub armastuse varjukülg: julmad mängud südametega, ohtlikud armulood ja kire mõjul toime pandud kuriteod. Endale kaasa elama panevad maailmakuulsad detektiivid Hercule Poirot ja Miss Marple, Parker Pyne, mõistatuslik Harley Quin ning seiklushimulised Tommy ja Tuppence, kes kõik on valmis lahendama ahvatlevaid mõistatusi. SISUKORD Risti kuningas Helena nägu Johnnie Waverly seiklus Uppumissurm Varitseva surma maja Kuninga lõikamine. Ajalehepaberis Härrasmees Pühapäev puuviljadega Krupjee hing Majahoidja juhtum Mees udus Rikka naise juhtum Magnooliaõis Armastuse detektiivid

Agatha Christie teadis hästi, et oht võib varitseda ka nende inimeste seltsis, keda sa kõige rohkem armastad. Petlikud suhted, armastus, mis võib tiivustada, aga ka süngetesse sügavikesse paisata – seda kõike võib leida tema käesolevas lühijuttude kogumikus. Seal paljastub armastuse varjukülg: julmad mängud südametega, ohtlikud armulood ja kire mõjul toime pandud kuriteod. Endale kaasa elama panevad maailmakuulsad detektiivid Hercule Poirot ja Miss Marple, Parker Pyne, mõistatuslik Harley Quin ning seiklushimulised Tommy ja Tuppence, kes kõik on valmis lahendama ahvatlevaid mõistatusi. SISUKORD Risti kuningas Helena nägu Johnnie Waverly seiklus Uppumissurm Varitseva surma maja Kuninga lõikamine. Ajalehepaberis Härrasmees Pühapäev puuviljadega Krupjee hing Majahoidja juhtum Mees udus Rikka naise juhtum Magnooliaõis Armastuse detektiivid