Enoch Wallace elas üle Gettysburgi lahingu ja ka ülejäänud Kodusõja heitlused ning naasis oma kodutallu Wisconsinis. Kuid ta ema oli juba surnud ja isa rändas samuti peagi ema kõrvale pisikesse peresurnuaeda. Siis kohtaski Enoch olendit nimega Ulysses ning talust sai kosmosereisijate vahejaam. Nüüd, peaaegu sada aastat hiljem hakkavad surematuna näiva Enochi vastu huvi tundma USA valitsusorganid. See Clifford D. Simaki habras ja kaasakiskuv lugu on tema poolt välja arendatud pastoraalse ulmekirjanduse parim näide.

Achingi farmis toimuvad kummalised lood, jões on koletis, peata ratsanik kummitab tee peal ja köögis askeldavad tillukesed punase peaga mehikesed, kes ütlevad, et nad on Nac Mac Feegled, tillud vabamehed, kes on joomise ja laamendamise eest Haldjamaalt välja aetud. Kui siis veel Tiffany Achingi väike vend kaob ja selgub, et Haldjakuninganna on ta röövinud, otsustab Tiffany midagi ette võtta. Tegemist on Terry Pratchetti teise noortele lugejatele mõeldud raamatuga. Neist esimene, «Hämmastav Maurice» võitis lastekirjanduse Carnegie medali.

Raamatu lugudes peegeldub uus ja avatud renessaanslik elutunne. Teost võib vaadelda inimese palverännakuna läbi elu, kuidas elu ise ilmub Chauceri käsitluses paljuhäälsena ja -tähenduslikuna. Boccaccioga samas vaimus ülistab Chaucer looduse suurust, hindab inimestes loomulikkust ja arukust, õilsust. Ka tema on tölpluse, vaimupimeduse ja silmakirjalikkuse vastane. Temalgi samastub inimlikkus loomulikkusega ja ta kujutab armastust selle maisuses, mil ometi ei puudu mõneski episoodis jumalik sära. Tegelaste jutustused täiendavad üksteist, kujundades mõnigi kord iroonilisi või humoorikaid kontraste. Lisaks ei ole Chaucer pelgalt lugude jutustaja, vaid loob oma värssides ridamisi poeetilisi ja lüürilisi kujundeid. Nagu teisedki suured Euroopa kirjanikud, oskab ta omaks võtta ja jäädvustada elu mitmekihilise tervikuna.

Käesoleva raamatu lood pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi arhiividest, lisatud on mõningaid tekste erakogust. Harjumaa mõisapärimust on kogutud alates 19. sajandi lõpukümnenditest. Selle raamatu vanimad kirjapanekud pärinevad Saustist ja Kurnalt, uusimad salvestused on tehtud 21. sajandi alguses Raikkülas. Kokku on raamatus 270 pärimusteksti. Laiale lugejaskonnale mõeldud kogumik sisaldab ka põgusat ajaloolist ja genealoogilist teavet mõisaomanike ning -hoonete kohta. Mõisate valikul pole arvestatud mitte mõisahoonete tänapäevast või varasemat esinduslikkust, vaid eeskätt mõisa ja selle omanike kajastumist pärimuses. Karmikoeline mõisapärimus annab tänapäevalgi mõtlemisainet ja paneb sügavamalt endasse vaatama nii eesti talurahva kui balti aadlike järeltulijaid.

«Põhjavalgus» on Raimond Kaugveri seni ilmumata esikromaan, mille autor kirjutas Vorkuta vangilaagrites viibides. Nüüd on see esmakordselt lugejate ees: 60 aastat pärast käsikirja lõpetamist, 15 aastat pärast kirjaniku surma. Tekst on kirjastatud sisuliste muutusteta. See on otse vangilaagrist edastatud poliitvangide sõnum nõukogude riigist igale ausale inimesele maailmas. Just nii koletislikult hävitasid kommunistid KGB vangilaagrites Eestis ja Venemaal miljoneid oma suure ja allutatud väiksemate rahvaste paremaid liikmeid. Just nii vahetult ja teravalt tajusid eestlased vabadusekaotust otse II maailmasõja lõppemise järel. Patarei vangla vangid annavad läbilõike sõjajärgsest Eesti ühiskonnast koolipoisist endise riigikogulaseni, ustavast isamaalasest värske ja juba vangistatud kommunistini. Venemaa sunnitöölaagrite vangid lisavad neile esindajad Kesk-Euroopast ja kõigist liiduvabariikidest. Peategelane Mattias Raud on kirjaniku alter ego, Heldur Taarlepik on kirjutatud Helmut Tarandi järgi, oma õige nime all on antud Rakvere endine abilinnapea Oskar Kalmisto jne. Midagi ei ole välja mõeldud, vaid ainult kunstiväega üldistatud. Autori jutustamisande suurust tunnistab teose spontaanne terviklikkus, mõjuvus ja sisendusjõulisus. Romaani iga kild, iga mõte, iga sõna on vaba inimese karje kuritegelikus ühiskonnas. Noore Kaugveri esikteos on eriti ehe, vapustav, jõuline, masendav ja omamoodi uljas. Eesti ajaloomälule on «Põhjavalgus» mõjusaks täienduseks.

Algaja nõid Tiffany Aching annab järele oma jalgade kihule ja läheb Talvesepaga tantsima ning nüüd on Talvesepp temasse armunud. Tiffanyle sajab sõna otseses mõttes kaela kingitusi – lumehelbeid, lumikellukesi… Sellise kõrvetavalt külma armastusega hakkama saamine on juba iseenesest kolmeteistkümneaastase Tiffany jaoks üsna keeruline, aga lisaks tuleb tal hoolitseda ka oma igapäevaste tööde ja tegemiste eest. Kui ta aga oma suhteid Talvesepaga klaaritud ei saa, pole võib-olla igapäevaseid toimetusigi enam, sest kõiki ümbruskonna inimesi ootab igavene talv. Õnneks on Tiffanyl siiski vaprad abilised – tillud vabamehed, kes ei jäta oma moori üksi talvega võitlema.

Kui Tiffany Aching Talveseppa suudles, tundsid selle mõju kõik, kes kuidagiviisi võlujõuga kokku puutusid. Ja kusagil ärkas keegi – keegi, kes kandis endas nii hirmsat vihkamist, et tal polnud võimalik rahu saada. Võib-olla ei olekski ta Tiffanyt kohe üles leidnud, kui keegi hoopiski ootamatu inimene talle ühe arusaamatuse tõttu teed poleks näidanud. Tiffanyl ei oleks aega selle kõigega tegelda, sest tal jätkub toimetusi kuhjaga. Vana parun sureb, tema kohale asub Roland ja valmistub pulmadeks oma hapra ja pidevalt vesistava pruudiga, külas aset leidnud sündmused on üsna karmid ning siis järsku ilmub veel Tiffany ette ilma silmadeta mees, kellega koos käib kohutav hais – vihkamise lehk. Kuigi Tiffany leiab lisaks tilludele vabameestele ja vanadele sõpradele veel uusi ja ootamatuid liitlasi, tuleb viimane võitlus tal üksi maha pidada, kui ta tahab, et teised, vanemad nõiad temast lugu peaksid.

«Jalutaja teejuht. Kuressaare« kutsub tutvuma populaarse kuurortlinna arhitektuuri ja miljööga. Piiskopilinnusest kuurordini, kunagistest kalurihüttidest kaasaegse arhitektuurini. Lisaks on raamatusse haaratud ka linnaga orgaaniliselt seotud Roomassaare, Kudjape kalmistu ja Sikassaare mõis. Kesklinna ja teatud-tuntud objektide kõrval suunab teejuht huvilise jalutuskäikudele ka vähemtuntud ajaloolistesse linnaosadesse, eriti maalilist jalutusmarsuuti pakub Tori eeslinna uute spa-de taga. Ära on nimetatud ka sümpaatsemad kohvikud ja galeriid, aga ka majutuspaigad ning antud lühiülevaade kuulsamatest kuressaarlastest. Raamatu eesmärk on olla mõnusaks kaaslaseks Kuressaare puhkajale, aga pakkuda ka kohalikule elanikele uut vaatenurka oma kodulinnale ja selle väärtustele, juhtida tähelepanu heale arhitektuurile ja ajaloolisele miljööle. Üks tuntud pärnakas tõdes peale Pärnu jalutaja ilmumist, et olen küll enda meelest pea terve elu Pärnus elanud ja tunnen seda läbi ja lõhki, aga jalutaja teejuhist avanes hoopis teine linn. Loodetavasti saab nii mõnigi kuressaarlane tõdeda sama. Leele Välja on arhitektuuriajaloolane, kirjutanud arvukalt artikleid ajaloolisest miljööst, arhitektuurist, restaureerimisest jne. Töötanud välja uue sariväljaande Muinsuskaitse aastaraamat ja toimetanud seda aastatel 2004–2007, lisaks veel mitmete raamatute koostaja ja/või kaasautor (100 sammu läbi 20. Sajandi Eesti arhitektuuri, Lahemaa külaarhitektuurist, Stalinistlik maja Tallinnas jne) . Kirjutanud raamatu Pärnu jalutaja teejuht, 2006.

Raamat jutustab juba ununema kippuva loo omaaegsest kaunist Petserist, Setumaa ajakoolisest keskusest, mis oli tähtis kauplemiskoht, aga kuhu sõideti kogu Euroopast ka meelsasti suvitama. Teatavasti jäi Petseri Tartu rahulepinguga Eesti Vabariigi territooriumile, 1945. aastal läks linn üle Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu, kuhu ta kuulub praeguseni. Lugu linnakesest, kus peeti kuulsaid laatasid ja mille elanikud sätivad tänapäevani oma elu kloostrikellade järgi. Raamatus on üle 200 foto, millest mõned on väga haruldased.

Raamat hõlmab kuulsamaid ütlusi ja fraase, mida «meie Lennart» on oma kirja- ja riigimeheaastate jooksul, olgu suu- või kirjasõnas, toonud oma rahva ette. Tsitaadid on välja nopitud Lennart Mere kõnedest ja esinemistest, artiklitest ja usutlustest, samuti tema kirjanduslikust loomingust. Raamatuks reastatuna pakuvad need koondpildi ühe meie kaalukama poliitilise mõtleja ja kõnekunsti suurmeistri loomingulisest särast, tema peenest väljendustäpsusest ja -rafineeritusest.

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.