1997. aastal avati Kadrioru lossi endises köögimajas Johannes Mikkeli kunstikogule pühendatud muuseum – Mikkeli muuseum. Johannes Mikkel (1907–2006) oli üks olulisemaid Eesti kunstikogujaid. Tema mahukas kunstikogu, mis sisaldab Lääne-Euroopa vanemat maalikunsti ja graafikat, Euroopa, Vene ja Idamaade keraamikat ning vähemal määral ajaloolist mööblit ja Eesti kunsti, on kogutud Nõukogude Eestis (1940–1991), kus n-ö kunstiga hangeldamine oli vastuoluline ja kahtlustäratav tegevus. Seda arvestades mõjuvad erandlikult nii Mikkeli isik kui ka tema kogumiskirg, mis ei juhindunud kindlatest koolkondlikest ega žanrilistest eelistustest, vaid koondas enda ümber kõike vana, väärikat ja kaunist. Igal esemel oli kollektsionääri kogutud maailmas oma koht ja jutustada väga isiklik lugu. Mikkeli muuseumi vahetuvate näituste programm keskendub Eesti kunstikogumise ajaloo ja huvitavate erakollektsioonide tutvustamisele.

Raamat «Teekond unistuse poole» räägib kuidas ühest väikesest Nõmmel asuvast teksapoest on kasvanud 25 aastaga 120 kaupluse suurune rõivakett Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. Ettevõtte tegevjuht Heinar Põldma räägib oma meenutustes nii lõbusaid kui ka kurbi lugusid Denim Dreami teekonnal. Samuti ei häbene ta rääkida oma vigadest ja ebaõnnestumistest, lootuses, et sellest on õppida teistel inimestel.

Intellektuaal või avantürist, visionäär või raamatupidaja, tsirkusedirektor või poliitik – kirjastaja maine on alati olnud ambivalentne ning praegusel universaalse digiteerimise ajastul seisab see amet järjekordsete dilemmade ees.

Harukordse vaimse haardega itaalia kirjastaja ja kirjanik Roberto Calasso on ümbritsevast turbulentsist häirimatult tegutsevas Adelphi kirjastuses piire nihutanud üle poole sajandi. Mis on see vältimatu miski, mis paneb välja valima käsikirjad, millest vormida raamatud – need hoolikalt läbimõeldud kujundusega nelinurksed paberist esemed? Kuidas siduda tervikuks kõige erinevamad, näiliselt ühildamatudki teosed nii, et tulemus on kirjastamine kui kunstivorm või kirjandusžanr? Adelphi, Suhrkampi, Gallimardi ja teiste väärtkirjastuste näitel kõneleb Calasso, kuidas sageli sõltub just otsusest öelda ei ajastu survele, kas ja millise jälje jätab kirjastus trükipoognale… ning kultuurilukku.

Kogumik «Kirjastaja jälg» on paeluv kollaaž kirjastamisloost, edasist lugemisaplust tekitav gurmeeteos raamatusõbrale ja autori austusavaldus neile, kes on osanud kirjastamise Suurt Mängu vääriliselt mängida.

Jaanus Vaiksoo uus seikluslik raamat 9.-12. aastastele lastele. Viienda klassi poiss Paul Viies magab hommikul sisse ja otsustab sel päeval kooli mitte minna. Esimesest popipäevast saab alguse seiklus, mida ta ei oleks osanud uneski näha. Äkki elu ongi selline, samal ajal kui tema koolis istub? Üks väike juhus lükkab lumepalli veerema, Pauli teele satub kirev seltskond: kahtlane Kingamees, imeilus Jekaterina, suur ja naljakas Artur ning tema tütar Minna Riin, kellest saab Pauli parim sõber. 

Põnevust, mõistatusi, nalja, armastust… ja üks lugu, mis ootas oma aega. 

Jaanus Vaiksoo on kirjutanud lastele jutte ja luuletusi, teinud telesarja, ooperit ja aabitsat. Tema paarikümne raamatu hulgas on näiteks: «Neli hommikut ja üks õhtu», «Kellassepaproua», «Lumemöll», «Jaagupi esimene koolisügis», «Onu Heino eksis ära», «Onu Heino väike pere», «Supipotikarneval», «Laul Eestimaast» ja «Miku ja Mirjami 6 kummalist kohtumist».

Romaan «Saladuste varjud» kuulub küll kaheksanda raamatuna sarja Äikese varjud, kuid on loetav ka teistest sõltumata, nagu ka romaanitsükli eelnevad raamatud Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009), Varjud (2009), Varjude allee (2010) ja Äikese varjud (2012).

Käes on aasta 1992, Eesti on taas vabaks saanud. Romaani tegevus toimub paralleelselt nii Berliinis, kus elab neljast õest veel ainsana elus olev Alla kui ka Eestis. Alla tunneb ennast suguvõsa tõelise matriarhina ning käitub ka sellele vastavalt, järgides tahtmatult varem selles rollis tema enda kriitikat pälvinud õde Ollit.

Theodor W. Adorno (1903–1969), üks XX sajandi silmapaistvamaid filosoofe, on saanud tuntuks eeskätt ühiskonnakriitiliste töödega. Kuid Adorno arusaam filosoofiast on lahutamatult seotud tema esteetikateooriaga, eriti kirjanduskäsitusega. Teatud mõttes kirjutas Adorno filosoofina kontseptuaalselt lahti neid esteetilisi kogemusi, mida ta oli saanud kirjandusest ja ka muusikast.

Kirjandusesseede valik tutvustab nii Adorno üldisi arusaamu kirjandusest kui ka talle lähedasi autoreid, nagu Goethe, Proust ja Thomas Mann. Sissejuhatus koostaja Marek Tammelt ja järelsõna Hasso Krullilt.

See raamat on minu MEES triloogiast viimane, kuid kõige elulisem ja loodetavasti ka kõige julgustavam. See raamat on sellest, kuidas mina oma Elu Kutse üles leidsin ja kuidas sinnani jõudsin, et elan Paradiisis.

Kas sina oled õnnelik, kas kõnnid oma rada? Kui su vastus on jah, siis võib-olla sa ei leiagi siit väga palju uut, pigem ehk rohkem kinnitust sellele, mida oled juba pikka aega tundnud, mõistnud, kuid ei ole osanud veel sõnadesse panna. Aga ka siis tasub seda raamatut lugeda, sest see aitab veel tugevamini oma jalajälge vajutada maapinda sellel teekonnal, kus praegu oled.

Kui su vastus on ei, siis kindlasti soovitan sul see raamat läbi lugeda. Käesolev võib olla viimane teos, mida loed just sellel mõttetul töökohal, kus praegu rahulolematult töötunde õhtusse saadad. Just selles, mitte kuhugi viivas suhtes, kus oled. Just sellises negatiivse energiaga elukohas, kus praegu elad. Või just sellises halvas kehalises vormis, nagu praegu oled.

Ma nii soovin, et inimesed oleksid julgemad oma nõudmistes, tahtmistes, küsimistes ja tegutsemistes. Samuti ka oma suhetes ja armastuses. Et neil oleks julgust endale otsa ning sealt edasi ka iseenda sisse vaadata. Seda just sellepärast, et leida üles oma Elu Kutse.

Lühidalt – see raamat on julgusest, ei millestki muust.

Kreeka saar lahendab kõik eluprobleemid… Kas on nii?

Winnie, Stella ja Frankie on lapsest saati parimad sõbrannad olnud.

Kui nende kõigi elu ootamatult samal ajal laiali laguneb, otsustavad nad hetke ajel koos ühel eraldatud Kreeka saarel asuva külalismaja osta. Kuuma päikese all seisev Villa Valentina on ideaalne paik, kuhu reaalsuse eest põgeneda. Aga kui Winnie nende kurjakuulutavat naabrit Jesset kohtab, mõistab ta, et ka Kreekal on talle varuks katsumusi, millest üks olulisemaid on see, kui nägus see mees on…

Samal ajal avastavad Frankie ja Stella, et Villa Valentinagi varjab endas mõndagi saladust: alustades suurest džinnikogusest selle keldris ja lõpetades kuulsa rokkbändi saabumisega nende sekka. Ja üks selle bändi väga nägus liige ähvardab Frankie mõtteid abikaasalt kõrvale meelitada…

Igaüks tahab olla armastatud, hinnatud ja lugupeetud. Tahame, et meie elus oleks inimesi, keda võime usaldada ja kelle poole pöörduda, kui raskeks läheb. Inimesi, kes hindavad nii meie andeid, kuid on täiesti teadlikud ka meie puudustest ja läbikukkumistest, ning jäävad kõigest hoolimata alati meie kõrvale. Hea uudis on see, et sügavamad suhted abikaasa, sõprade, laste, töökaaslaste ja isegi Jumalaga pole mitte üksnes saavutatavad, vaid just selleks me loodud olemegi. Autor näitab, kuidas kõikvõimalikest takistustest üle saada ja luua selliseid sügavaid ja tähendusrikkaid suhteid, mida me kõik igatseme – Jumala ja kaasinimestega.

Õpime:

• kuidas märgata teisi ja vastata kontaktiotsimisele,
• kuidas ületada hirmu läheduse ees,
• kuidas vältida argielulisi komistuskive,
• kuidas saab Jumal igapäevaelu aktiivseks osaliseks.

Ükskõik, kas olete mees või naine, pidutseja või müürilill, mõtleja või tundja või hoopis mõne teadusele tundmatu kategooria esindaja, te olete loodud suhtlejateks!

Majakeses külaservas juhtub kogu aeg midagi. Kui keegi tuleb külla, siis ikka mõni õige kummaline olend, nagu prantsuse lammas või sportlasest vöötorav. Ka põrsakest ei aja enam kellegagi segamini pärast seda, kui ta peintbolistide tule alla satub. Lisaks vallutavad maja hirmsad punakolbalised koletised. Ja kõik see juhtub ajal, mil perenaine peaks kohe-kohe munema! Pahandused muudkui järgnevad üksteisele: eile sõi põrsake ära oma peremehe lemmikpüksid, täna kihutab kassipoja pärast külasse tuletõrjemeeskond, homme pannakse kutsikale kõrva külge kahtlane tiksuv masinavärk. Kuid sõbrad ei alistu.

Sellest raamatust saab lugeda, kuidas kassipoeg satub tervele kuhjale võlukepikestele ja maalib ülimalt väärtusliku maali, põrsake aga leiab maa alt üles Printsessi, keda kogu küla otsib hoopis mujalt. Ühesõnaga, neil on kõik nagu tavaliselt – alalõpmatud seiklused hommikust õhtuni. Pildid on raamatusse joonistanud Anna Ring.

On olemas teatud võimed, millest on abi; teatud mõtlemise omadused, mis alati on olnud kasulikud, nüüd aga on muutumas elutähtsaks. Näiteks oskus hüljata mugavad ideed ja harjuda vastuoludega, püstitada küsimusi teistsuguse nurga alt, loobuda omaksvõetud arvamustest ja olla avatud uutele, usaldada kujutlusvõimet sama palju kui loogikat, valmisolek eksperimenteerida ja olla tolerantne ebaõnnestumiste suhtes. See on kirev võimete kooslus, mille koondnimetus on nõtke mõtlemine.

Tänu nõtkele mõtlemisele suudame lahendada uudseid probleeme ja ületada barjääre, mis ei lase näha asjade seisust kaugemale. Kuhu me ka ei läheks, kõikjal ümbritseb meid nõtke inimvaimu looming. Nõtke mõtlemine pole enam üksnes teadlaste, leiutajate ja kunstnike tööriist. Sel puudub analüütilise mõtlemise rangus ning see on emotsionaalsem, mistõttu sobib iseäranis hästi eripalgelise info töötlemiseks, mõistatuste lahendamiseks ja kaelamurdvate probleemide uut moodi lahendamiseks.

Sellest raamatust saate lugeda, kuidas nõtke mõtlemine ajus tekib ja kuidas seda arendada. Mida paremini me mõistame nõtke mõtlemise olemust ja toimemehhanisme, seda osavamalt saame seda kasutada, et tulla edukamalt toime nii eraelus kui töös.

Leonard Mlodinow on Ameerika füüsikateoreetik, stsenarist ja kirjanik. Tema sulest on eesti keeles ilmunud «Joodiku jalutuskäik: kuidas juhuslikkus meie elu valitseb», Stephen Hawkingiga kahasse kirjutatud «Universumi suurejooneline ehitus» ja koos Deepak Chopraga kirjutatud «Maailmavaadete sõda».

Mis on enesehüpnoos ja kuidas see toimib?
Kuidas lõdvestuda, et korralikult puhata, lõdvestada transiseisundisse sukeldumise abil oma keha ja teadvust. Enesehüpnoos aitab teil suitsetamist maha jätta, vabaneda mitmesugustest hirmudest, kaalu langetada, saavutada head füüsilist vormi ja korralikult välja puhata.

Selles raamatus kirjeldatakse lihtsaid ja kasulikke tehnikaid, mis õpetavad teid jõudma sügavasse hüpnootilisse transiseisundisse, vabanema kõigest negatiivsest nii mõtetes kui tegudes ja muutma oma elu paremaks.

Hemorroidid on laialt levinud haigus. Probleem muutub aktuaalsemaks, sest tänapäeval veedavad inimesed sageli palju aega arvuti taga istudes ja televiisori ees filme ning telesaateid jälgides. Seetõttu peavad paljud inimesed väheliikuva eluviisi tõttu tekkinud hemorroidide pärast arstide poole pöörduma.
Meditsiinialastes raamatutes on tutvustatud kaasaegseid ravimeetodeid, kuid pole räägitud ammu kasutusel olnud rahvaravi meetoditest, mida on kasutatud palju sajandeid ja saab kasutada ka praegu.
See brošüür on mõeldud just nende tutvustamiseks.

Pokud on väikesed looduslikud tarnamättad, kes on nii tagasihoidlikud ja vaiksed, et nendest võib lihtsasti mööda astuda. Edgar Valter on andnud neile elu ja mõtted. Kes on «Pokuraamatut» juba lugenud, see märkab pokusid ka looduses.

Teemad:

• Raamat on eesti rahva uhkus
• Raamatukogunduse tänapäev
• Vaadates aastate taha
• Juubelid
• Arvustusi
• ERÜ tegevusest 2000. aastal
• ELNET konsortsium
• Seadused ja juhenddokumendid
• Summaries

Teemad:

• Eesti raamatukoguhoidjate VII kongress «Raamatukogud avatud ühiskonnas»
• Kümme aastat Raamatukoguhoidjate Ühingu taasasustamisest: tagasivaateid
• Raamatukoguharidus
• Rahvaraamatukogud
• Ülevaated ja arvustused
• Kroonika
• ERÜ liikmed
• Õnnitleme ERÜ liikmeid – 1998. a. juubilare
• Seadused ja juhenddokumendid
• Summaries

Soomlannade Ulla Vestola ja Anne Raine käte vahel sünnivad pajust ja pihlakast nägusad ning tarvilikud lihtsa joonega esemed. Need sobivad tuppa ja õue, terrassile ja rõdule.

Pajust ja pihlakast on nii algajal kui ka vilunud tegijal lihtne punuda ja meisterdada. Mõlemat kasvab meilgi peaaegu igas maakohas ja paju on lihtne kasvatada. Raamatus tutvustatakse punumiseks sobivatest liikidest schwerini paju, vits- ehk korvipaju, punapaju, vesi- ehk loogapaju ning vesi- ja korvipaju ristandit, millel pole veel eestikeelset nime. Õpetatakse ka, kuidas rajada oma pajuistandus.

Paju ja pihlakas sobivad paljudeks asjadeks. Neist võib valmistada lambivarje, laternaid, aknakatteid, korve, iluasju, aiapiirdeid, elavtarasid.

Üksikasjalikke tööjuhiseid täiendavad raamatus töö käiku selgitavad pildid. Kui peamised töövõtted on selged, andke oma fantaasiale voli!

Palju õnne! See on ilmselt kõige levinum soov ja suurim tunne, mida soovime teistele ja endale. Hea uudis on see, et meie õnn on paljuski meie enda kätes. Me saame valida, kuidas reageerime ühele või teisele olukorrale; me saame lasta ennast tõmmata negatiivsuse sohu või tõsta rõõmu pilvedesse. Õnne on raske määratleda ja mõõta ning vahel on sellest isegi raske aru saada. Mõnel tekib õnnetunne ostetud asjadest, mõnel nauditavatest hetkedest...Õnne üle on palju mõtiskletud – mõned nendest mõtetest on nüüd koos selles väikses raamatus, et saaksite vaadata, milline neist just teid kõnetab.

Saa tuttavaks Saurusepere suurte ja väikeste dinosaurustega. Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja! Raamatus kohtad ka vanaema Rexi, kes pole sugugi nii pehme ja vana, kui ta välja näeb. Mõnikord võib ta olla väga käbe ja lausa ohtlik!

Ühel varahommikul äratab Rasmus Rexi üsna ootamatult tema sõber Tom Troodon. Tomil on suur uudis: ema muna hakkab kohe kooruma! Rasmus ja Tom otsustavad minna otse läbi rabametsa, et õigeks ajaks Tomi juurde jõuda. Kuid kas see on ikka tark tegu? Teel kohtuvad nad mõne üsna hirmuäratava dinosaurusega. Ja kui nad metsa teiselt poolt välja tulevad, ootab neid üllatus...

5. klassi inimeseõpetuse õpik ja töövihik on viidud vastavusse 2010. a põhikooli riikliku õppekavaga. Õpiku iga peatükk on jaotatud kohustuslikeks ning laiendatud ja süvendatud teemadeks.

Töövihik on koostatud nii, et puudub vajadus vihiku järele, iga peatüki kohta on nii teadmisi andvaid, kinnistavaid kui ka loovaid ülesandeid.

Õpikusse on lisatud stressi, meedia, vastutuse, vahendatud suhtlemise, internetiohtude ning sotsiaalsete oskuste peatükk. Samade teemade kohta on töövihikus uued ülesanded.

Murdeea peatükk on muutunud mitmekesisemaks ja seostatumaks teiste teemadega, näiteks puhtus ja murdeiga. Uuendatud on tervisliku toitumise peatükki ning keskkonna ja tervise teemasid.
Õpitavat kinnistavad mõtlema suunavad küsimused ning õppeülesandeid. Teemade käsitlemise muudavad huvitavamaks õppeotstarbelised tabelid, illustratsioonid, joonised, fotod jms.

3. klassi inimeseõpetuse õpiku ja töövihiku koostamisel on lähtutud uue õppekava alusväärtustest, üldpädevustest ning õppeaine eesmärkidest, õppesisust ja oodatavatest õpitulemustest.

Õpetuse rõhk on suunatud õpilase enesekohase pädevuse kujunemisele ning enese suhestamisele lähiümbrusega. Õppeteemad, mis tulenevad nii inimese- kui ka ühiskonnaõpetusest, on seotud igapäevaeluga ning toetavad lõimingut teiste ainete ja läbivate teemadega.

Õpiku ja töövihiku koostamisel on metoodiliseks lähtekohaks aktiivne õppimine: erinevat tüüpi ülesannete kaudu suunatakse õpilasi tegema valikuid, uurima, arutlema, töötama üksi ja rühmas ning osalema rollimängudes, koostama projekti, tegema katseid. Õppematerjalis on lisaks uuenenud illustratsioonidele tabeleid, skeeme ja mõistekaarte jmt. Õpitu kordamiseks, hoiakute ja väärtuste üle arutlemiseks ning enesehinnangu kujundamiseks ja ka teadmiste ja oskuste kontrollimiseks on teemade lõppu kavandatud peatükk «Nüüd tean ja oskan».

Kui Pegasus ei soovi suhelda või meel on morn, siis pöördu teiste tiivuliste olendite poole. Selle raamatu kirjutamisel tiivustasid mind 30 ja 1 müstilist lendlevat olendit.

Kolm meisterõpetajat ja -tervendajat Alberto Villoldo, Colette Baron-Reid ja Marcela Lobos on ühendanud oma tarkuse ja anded, et avada «Müstilise šamaani» ennustuskaartidega uks pühade sümbolite kuningriiki. Kui sa küsid ennustuskaartidelt nõu, siis kogud võimu ja tarkust, mis aitab mõista olevikku, tervendada minevikku ja mõjutada tulevikku.

Legend räägib, et enne kui eksisteerisid aeg ja keel, eksisteerisid pühad sümbolid. Ravimiratas, Needus, Kotkas, Jaaguar ja teised rääkisid meiega isiklikult. Ilmudes lugematu arv kordi, pakkusid nad lootust, hoiatasid, valgustasid võimalusi, inspireerisid loomingut, suurendasid võimu ja jagasid teadmisi. Pühad sümbolid kuuluvad arhetüüpide ja kollektiivse alateadvuse pärusmaale, see on vaimne ühisosa, mida jagavad nüüdisaegsed ja iidsed rahvad.

Me võime saada iseenda prohvetiks ja visionääriks. Me saame vestelda Vaimuga, rääkida loodusjõududega, suhelda oluliste arhetüüpidega – iidsete jumalatega – ilma vahendajateta. Keegi ei pea seisma Looja ja sinu vahel või sinu ja suurte loodusjõudude vahel.

• 64 autentse kujundusega kaarti
• 152 lk käsiraamat kaardipaki kasutamisest ja kaartide tähendusest
• Ilus karp

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aeg nähtuna läbi Leo silmade. Nõukogude okupatsiooni viimased aastad, laulupeod, kriminaalid, õigusemõistmine ja Genfi konventsioon, kirik ja avatud maailm … Need on mõned peatused tema teel vaba elu ja isikliku õnne otsimise suunas.

«Ma tõesti ei tea, mida nende kaustadega peale hakata,» ohkas Jüri masendunult ja lükkas kapiukse tüdinenult kinni tagasi.
«On kaks varianti,» vastasin mina lausega, mida tavaliselt kasutan, kui on olemas kõikvõimalikke lahendusi.

Kaustad – see tähendas kümmekonda pruunikat papist kiirköitjat, veneaegset «skorošivatjelit», mis meetriga mõõtes andsid kokku umbes kuuekümnesentimeetrise hunniku ajaleheväljalõikeid, näitusematerjale, artikleid ja veel omakorda koopiaid noist.

1967–2019. Olin neid vahel lehitsenud. Nostalgilised Kodumaa ja Reede, Kultuurimaa ja Eesti Aeg. Spordilehte vist küll ei olnud ... Tolm ajas köhima.
Valisin selle teise variandi.

Ma ei nimetakski kirjapandut ametliku sõnaga – bibliograafia, see oleks liiga tavaline, samas ka ebatäpne, sest pole kindlasti täielik, seega – fragmentaarium! Lähtusin ainult käegakatsutavast materjalist – mida polnud «kaustas», polnud olemas. Ei kasutanud meelega Digari ega ülejäänud interneti abi, see tundus ajakohatu, pidin saama ajastu hõngu nuusutada sõna otseses mõttes.

Kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate aastate kajastus on valdavalt «korralik», kunstiteaduslik, nii mõnedki praegused tunnustatud kunstiajaloolased avaldasid oma esimesi artikleid. Üheksakümnendatel avanes võimalus ühiskonnakriitikaks nii Jüri enese kui ka paljude mõttekaaslaste poolt. Tehti ühisavaldusi, avati akadeemiaid. Pöörduti jumala poole ja vastupidi. Hiljem lisandus kollane ajakirjandus, millest vähemalt pealkirjad on ka siin tolerantselt ära märgitud ja kus teinekord võis sattuda ka mõnele kultuuripärlile. Tagakaanele, nii-öelda Jüri pihkude vahele on kogutud valik väljendeid, millega «märkinimest» läbi aastate on leheveergudel iseloomustatud.

Mille alusel valisin lõigukesi artiklitest? Ma lihtsalt valisin. Ilmselt sisetunde järgi. Täiesti vabalt.

Kuidas saaks kunstnikust kõnelev raamat läbi ilma reproduktsioonideta – ei kuidagi! Ja kuidas jätaks kunstnik raamatu illustreerimata – samuti mitte! Ning kui on avatud tribüün – kuidas saab olla sõna võtmata? Nii on raamatu lõpuosas Jüri valik enda kirjapandud mõtteid, ka need ilmusid välja nii-öelda lauda koristades, tundusid talle vajalikud, ülivajalikud, kunsti ja elu ühenduslülid. Lugesin neid ja sain aru, kui lihtsalt, lausa lihtlausetega saab seletada suuri küsimusi. Õppisin sellest palju. Olen veendunud, et Jüri on läbi lugenud rohkem kui kaks raamatut...

Mulle tundub, et see pealtnäha pretensioonitu teos on siiski omamoodi kunstiajalugu kuuekümnendatest tänapäeva, justkui lühikonspekt, ja oleks hea meel kui tulevikus mõnele huvilisele-uurijale ka teeotsaks, millele keerates võib käänaku taga näha nii mõtlikku inglit kui ka deemoni lahkumist, nii meest ja lõvi kui ka võitlust lohega, nii naist kalaga kui ka pimedat rändurit, baari ja õllesaali, tube hommikul, keskpäeval ja õhtul – ühesõnaga elu fragmente.

Klaveri õppimine muutub poisi lennuka fantaasia tõttu maailma kõige põnevamaks seikluseks. Selles lõbusas ja poeetilises pildiraamatus võrdleb tuntud Läti lastekirjanik Inese Zandere klaveri harjutamist ratsutama õppimisega: nii muusika kui ka hobune võivad olla aeglased ja rahulikud või kiired ja metsikud, ettearvamatud ning võibolla isegi näljased. Keeruliste akordide ja heliredelite harjutamine pole sugugi lihtne, aga kerge pole ka metsiku hobuse õpetamine. Eriti veel siis, kui ei saa korralikult sadulassegi!

Gustave Flaubert'i (1821–1880) satiiriline romaan räägib loo kahest ametnikust, kes on otsustanud pensionile minna ning saavad tänu sülle langenud pärandusele viia ellu oma unistuse — veeta elu ülejäänud aastad maaidülli nautides. Sellest ei tule loomulikult mitte midagi head. Nagu meie Bornhöhe Tatikas ja Vesipruul, nii ajavad ka prantslased Bouvard ja Pécuchet untsu kõik need must miljon asja, mille nad ette võtavad. Autor on romaani valanud kogu inimliku rumaluse ilmingute kollektsiooni. Flaubert'ile postuumselt plagiaadisüüdistuse toonud teosele on lisatud Barthélemy Maurice'i samateemaline novell.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm Hieronymus.

Maailma moekaimad miisud kutsuvad imelisele seiklusele!

Kelly, Getter ja Liisa on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ühine miisude vahva sõpruskonnaga ja sinust saab Miisu Moemaja ägedaim stilist. Vali kõige lahedamad kostüümid ja kõige vingemad aksessuaarid. Miisu Moemajas ei hakka kunagi igav!

Maailma moekaimad miisud kutsuvad imelisele seiklusele!

Kelly, Getter ja Liisa on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ühine miisude vahva sõpruskonnaga ja sinust saab Miisu Moemaja ägedaim stilist. Vali kõige lahedamad kostüümid ja kõige vingemad aksessuaarid. Miisu Moemajas ei hakka kunagi igav!

Konverentsikogumik on pühendatud Lübeck-Travemündes tegutseva Läänemere-Akadeemia kümnendale tegevusaastale ning sisaldab ettekandeid ja sõnavõtte. Konverentsi ühe osa moodustasid Baltimaade teemalised ettekanded.

Austeni esimene romaan «Mõistus ja tunded» ilmus 1811. aastal ning see on omamoodi reageering raamatutele, mida Austen nooruses oli lugenud.

Õed Elinor ja Marianne jäävad pärast isa surma koos ema ja noorema õega majanduslikult väga raskesse olukorda. Mõlemad tütarlapsed on armunud ja abiellumine oleks ka perekonna seisukohalt igati teretulnud, kuid sobiva mehe otsingud ei kujune sugugi lihtsaks. Tüdrukutel tuleb teha suhete ja sundolukordade rägastikus elu esimesed rasked valikud.

Eelnevatest aastaraamatutest tunduvalt mahukamas uues väljaandes leiduvad raamatukogu põhikiri, raamatukogu arengukava 1998-2002 ning raamatukogu ajaloo ülevaateteose koostamise kava. Lisaks aastaaruanne, personalia ning uurimuste osa.

«Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.»

Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju...

Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Helene’i sõnumitest Frankile selgub, et tegu on ebatavaliselt paljulugenud, väga vaimuka ja erakordse iseloomuga naisega. Aja jooksul kaob ta kirjadest Doelile algne ametlik viisakus ning need võtavad humoorikalt tuttavliku tooni. Paljude lugejate lemmikuks on 18. septembril 1952 saadetud kiri, mis lõppeb nii: «Aga kuula nüüd hästi, Frankie, see saab olema pikk ja külm talv ja õhtuti hoian ma last JA MA VAJAN LUGEMISMATERJALI, NII ET ÄRA ISTU NIISAMA, MINE OTSI MULLE RAAMATUID.» Varsti hakkasid Hanffile kirjutama ka teised poetöötajad, nagu ka Frank Doeli naine ja tütred, sest neidki huvitasid New Yorgist tulevad põnevad sõnumid.

Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: «Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.»

Loe ka teist osa sõnaka kirjaniku reisist Inglismaale «Bloomsbury Streeti hertsoginna».

Kõige esimene illustreeritud väljaanne J.K. Rowlingi maagilisest klassikateosest on täis imelisi värvipilte, mille autor on Jim Kay, Kate Greenaway medali võitja. See on jäägitult hurmav raamat, mis sobib nii andunud fännidele kui ka uutele lugejatele.

Harry Potteri elu muutub igaveseks tema üheteistkümnendal sünnipäeval, kui sitiksilmne hiiglane Rubeus Hagrid toob talle kirja ja jahmatava uudise. Harry ei tea veel, et ta on võlur ning et võlurid olid ka tema surnud ema ja isa. Ta ei oska loitse, pole kunagi olnud lohe munast koorumise juures ega kandnud nähtamatuks tegevat mantlit. Ta on kogenud üksnes õnnetut elu koos oma hirmsa tädi, onu ja nende jõhkardist poja Dudleyga, kes ei taha võlukunstist midagi teada. Harry elab tillukeses panipaigas trepi all ning üheteistkümne aasta jooksul pole kordagi tähistatud tema sünnipäeva. See kõik aga muutub, kui öökull toob talle mõistatusliku kirja, milles Harryt kutsutakse imelisse paika, Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, kus Harry leiab endale sõbrad, õpib võlukunsti kõigis selle ilmingutes, kuid peab ka astuma vastu oma kõige hirmsamale vaenlasele. Sellest kohtumisest sõltub rohkem kui Harry enda saatus…

«Jim Kay illustratsioonide nägemine liigutas mind sügavalt. Mulle meeldib see, kuidas ta Harry Potteri maailma tõlgendab, ma olen tänulik, et ta on sellele oma andega kaasa aidanud ja ma pean seda endale suureks auks.» J.K. ROWLING

J.K. ROWLING on rekordiliste tiraažidega ja rohkelt auhindu võitnud Harry Potteri romaanide autor. Selle armastatud sarja raamatuid on maailmas müüdud üle 450 miljoni eksemplari ja tõlgitud 78 keelde. Raamatute põhjal on valminud kaheksa menukat filmi.

Kas eesti kultuuril on ühtne ja läbi aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas «naiselikkus» ja «mehelikkus» on universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg kollektiivselt ümber teevad?

Teoreetilised vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses.
— Marek Tamm, ajaloolane

Kõige moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see «objektiivne reaalsus», mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite, sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest (st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik annab suurepärase ülevaate.
— Mihhail Lotman, kultuurisemiootik

Baxteri pere õed on siiani ainult teineteisele toetunud – ühe saatusliku suveni, mil Sunshine'i ja Margot' halb õnn pöördub õnnelikuks saatuseks…

Etiketiõpetaja Margot Baxter teab täpselt, kuidas isepäiste klientidega toime tulla… kuni tal tuleb näost näkku seista Bianca, hunnitu vananeva filmistaariga, kes on kurikuulus oma šokeeriva ja aukartust äratava käitumise poolest. Margot' karjääri suurim väljakutse on koolitada Biancat nii, et too hakkaks diplomaadi naisena valdama peent käitumist. Peagi hakkavad hargnema lahti saladused, mis naisi lähendavad ja sunnivad Margot'd silmitsi seisma tõega, et muutumine ei juhtu lihtsalt niisama. Ta peab olema piisavalt julge, et püüelda elu ja armastuse poole, mida on alati igatsenud.

Sunshine Baxter on aastaid olnud õdedest see lõbujanuline, kes hülgab töökohti, et taga ajada unistusi, mis iial ei täitu. Kuid nüüd aitab. Ta ei taha enam olla «selline» tüdruk. Seekord tahab ta lõpetada kolledži ja pühenduda tulevikule. Ning ta on sada protsenti kindel, et ei lase enam ühelgi mehel end rööbastelt maha meelitada – ükskõik kui ahvatlev see mees ka oleks.

Meisterlik jutuvestja Susan Mallery seob peredraamat, vaimukust, südameid ja igatsust täis õhkkonna kokku väga südant liigutavaks raamatuks.

Carly ja Rob on täiuslik paar. Nad on õnnelikus abielus, neil on lapsed ning lähedased sõbrad Craig ja Jenny. Neil on vedanud. Ent pealispinna all pole ükski suhe lihtne – kas teise naise mees ja teise mehe naine saavad ikka head sõbrad olla? Tasapisi paneb Carly süütu küsimus teda kahtlema kõiges, millesse ta kunagi on uskunud, ning ta kaotab oma elu üle kontrolli. Keda usaldada? Kas meest, kellega ta on vahetanud abielutõotusi, või parimat sõpra, keda ta on aastaid tundnud? Ja kas Carly ise on kummagagi neist lõpuni aus?

«Paine» on Amanda Robsoni debüütromaan, millest sai Sunday Timesi bestseller. Ta on töötanud nooruses teadurina ja mürgieksperdina ning olnud pikka aega Londonis koduperenaine, otsustades siis teoks teha ammuse unistuse ja hakata raamatuid kirjutama. Praegu elab ta vaheldumisi Walesis ja Londonis koos abikaasa ja lemmikloomadega.

Täiuslik mõrv nõuab täiuslikku mõrvarit.

Külmal talvehommikul leiab üks naine oma maja ukse eest tütre verise surnukeha. Julm mõrv on toime pandud otse ohvri kodumaja lävel. Erika Foster, kes on äsja lõpetanud ränga kuriteo uurimise, on emotsionaalselt täiesti läbi, aga otsustab uue juhtumi siiski käsile võtta. Selgub, et hiljuti on sellessamas vaikses Londoni rajoonis olnud mitu kallaletungi, mida ühendab üks hirmuäratav detail: ründaja on gaasimaski kandev musta riietunud isik.
Erika asub kurjategijat jälitama, ent juhtum osutub oodatust hulga keerulisemaks, sest noore naise surma varjutab käänuline saladusloor. Just siis, kui killud hakkavad pisitasa paika loksuma, seisab Erika silmitsi omaenda mineviku valusate mälestustega, mis kisuvad tähelepanu juurdluselt kõrvale. Erika peab võtma end kokku, et keskenduda ja mõrvar tabada, ning nüüd on ohus ka ta kolleegi elu…

«Surmavad saladused» on kauaoodatud kuues raamat briti menukirjaniku Robert Bryndza loodud tegelaskuju Erika Fosteri krimipõnevike sarjas.

Sarja raamatuid on üle maailma müüdud 3 miljonit eksemplari ja need on tõlgitud 29 keelde.

Raamatus antakse ülevaade soomlaste sõdimistest Esimses maailmasõjas, Soome Kodusõjas, hõimusõdades ja Talvesõjas. Samuti tutvustatakse Soome sõjaväe relvastust ja sõjalaevu.

Lugeja leiab raamatust nelja eesti lenduri omakäeliselt kirjutatud mälestusi ja lugusid.

Kord ägeda tule all pikali visates leidsin nina eest sinimustvalge linnusule ja sel hetkel tundsin, et pääsen eluga. Igal aastal uue taskukalendri vahel on see sulg mul säilinud 55 aastat.<i>
Remi Milk. Metsapäevik.

Remi Milk (1918–2011) oli Eesti sõjaväelendur aastatel 1939–1941, auastmelt leitnant. Temalt on raamatus meenutusi õpingutest Eesti Sõjaväe Lennukoolis Tallinnas Maarjamäel aastatel 1938–1940. Taustaks sünge aeg: II maailmasõja algus ja Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Raamat sisaldab ka Remi Milki haruldase metsavenna päeviku 1941. aastast, mis ilmub esmakordselt. Päevikumärkmed on kirjutatud tihedas pliiatsikirjas. 1941. aasta suve lõpul võitles Remi Milk major Hans Hirvelaane Eesti Vabatahtlike Pataljonis.

«Kuna Rapla oli kiiluna venelaste rinde sees, siis 10. augustil algas esimene Rapla lahing. 75 kergelt relvastatud mehega pidasime vastu 10 tundi kahuritule toetusel ründavale ülekaalukale vaenlasele,» kirjutas Milk oma «Metsapäevikus».

Aastatel 1942–1944 oli Milk Saksa sõjaväe mereluure välismaalastest lennugrupi lendur (oberleutnant). Septembris 1944 lendas Nõukogude vägede pealetungi eest varjule Rootsi kuningriiki. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 käis sageli Eestis.

Karl Lepimani (1929–2006) saatus oli olla lendur Nõukogude võimu aastatel. Ta alustas postilendurina Kesk-Venemaal, seejärel tegi patrull-lende Põhja-Venemaa Kotlase oblasti metsade kohal, otsides metsatulekahjusid. Ta vedas reisijaid ja kaupu kaugetesse põhjapoolsetesse piirkondadesse ajal, mil lenduri ainus orientiir oli all maastikul kulgev hõbedane jõepiir. Karl Lepiman oli hiljem aastaid ainuke eesti rahvusest tsiviillendur Aerofloti Eesti Üksikus Lennugrupis Tallinnas. Oma karjääri jooksul lendas lennukitel PO-2, Jak-12, An-2 ja IL-14 ning helikopteril Mi-1.

Sanitaarlennukile vastutulnud autojuhid pärisid, milline peab olema lennuväli, et lennuk saaks maanduda. Selgitasin, et kui karjamaal saab auto sõita 70 kmh ja rattad auto kabiini ei tule, siis säärane koht ongi «lennuväli». Niisugune vastus oli autojuhtidele vägagi arusaadav. Autosid oli 1950. aastatel Eestis vähe ja seepärast tuli väljakutseid palju, isegi Otepäält. Seal oli aga raske leida kuplit, mille «lagipeale» saab lennukiga maanduda. Ülevalt vaadates ei tundunud mägi eriti järsk olevat, aga enne maandumist tuli otsekui sein ette.
Karl Lepiman. Vana lenduri mälestused.

Peeter Murusalu (1946) alustas teise piloodina lennuki An-2 («moosiriiuli») kokpitis. Oli Aerofloti piloot aastatel 1968–1986. Oma lenduriaja lõpetas Peeter Murusalu juba Tu-134A kaptenina. Raamatus avaldatud jutustused «Lend järgmisesse aastasse» ja «Lennujaam» näitavad teda ka andeka kirjamehena.

Järgnevalt katkend loost «Lend järgmisse aastasse»:
Peipsini jõutakse kümne minutiga ja Kaarel peab jälle nentima, et Eestimaa on ikka väike küll. Sama mõte oli tal peas olnud siis, kui vaateväljas on korraga kogu sünnimaa. Nii on juhtunud mõnel ilusal suvepäeval pärast äikest, kui õhk on erakordselt läbipaistev ja pilguga võib haarata ühekorraga nii Saaremaad kui ka Narvat. Selgetel öödel aga tunduvad inimeste maapealse elutegevuse tihedalt tikitud tulukesed tähistaeva peegeldusena. Oma silm on neil hetkil tõesti kuningas.

Raivo Kask (1942), selle kogumiku koostaja, oli Aerofloti ja Estonian Airi kapten aastatel 1964–2006. Ta on lugejale juba tuttav esikteose «Lendur» (2016, SE&JS) kaudu.

Raivo Kask on lennanud lennukitega Jak-12, An-2, IL-14, Tu-124, Tu-134 ja Boeing 737. Selles raamatus kirjutab Raivo lennunduse argipäevast ja räägib paljudest dramaatilistest juhtumitest, mis seni püsinud absoluutses saladuses. Avab põnevaid teemasid, mille kohta on temale ja ka kolleegidele kõige enam küsimusi esitatud.
– «Kui lendasin piloodina-kaptenina Boeinguga, küsiti minult sageli ja uuritakse veel tänagi, et mis vägi see on, mis kümneid, isegi sadu tonne kaaluva lennuki maapinnalt õhku tõstab? Mis annab ülimalt raskele lennukile esmapilgul seletamatu võimaluse ületada emakese maa külgetõmbejõud, tõusta õhku ja lennata?»

Raivo Kask räägib ka Eesti uue põlvkonna lenduritest, kes täna juhivad mitmel pool maailmas kuulsate lennufirmade võimsaid õhulaevu.

Ajal, mil mu töökoht oli lennuki kokpitis, tuli aeg-ajalt ette, et kui olin koosviibimistel seltskonnas kõikidele lennundust puudutavatele küsimustele enam-vähem ammendavalt vastanud, küsiti – tõsi, rohkem vist naljapärast – kas olen seal üleval ka Temaga, Loojaga, kohtunud. Töö tõttu pidanuks ma ju Talle olema lähemal kui maapealsed surelikud.
Raivo Kask. Peatükist «Kõrgem võim»

Raamat on pühendatud Eesti kõigi aegade lenduritele.