Haridus, kutsed ja tööturg Eestis

Sisukord:Käsitledes raamatu pealkirjas nimetatud probleeme ettekande kujul Eesti Rooma Klubile näitab autor, et Eesti tööturu järjest süveneva katastroofilise olukorra põhjuseks on mitte ainul ülemaailmne majanduskriis, vaid esmajoones pooleteise aastakümne tagused valed otsused ja nende jätkuv rakendamine, mis seab tõsisesse ohtu Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse. Nimelt jättis Eesti taasiseseisvumise järel ratifitseerimata ÜRO juures asuva Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO (International Labor Organization) Inimressursside Arendamise Konventsiooni C142 (1975), mis on suunatud tööelu eelse ja aegse elukestva kutseõpetuse korraldamisele riikides. Selle asemel lõpetas Eesti Valitsus oma määrustega 1990. aastate keskel kutsete ja kvalifikatsioonide omistamise kõrg- ja kutsekoolide lõpetamisel, mis on otseses vastuolus nimetatud konventsiooniga ning ILO tegevusega kutsete ja kvalifikatsioonide ülemaailmse ühtsustamise eesmärgil. Nende otsustega sisuliselt kaotati Eestis kutsete ja kvalifikatsioonide süsteem ning kõikide tasemete kutseõpe suunati tühikäigule mis kestab tänini. Aastal 2000 kehtestati Eestis küll Kutseseadus, kuid selle kohaselt ei anta kutset ja kvalifikatsiooni kooli lõpetamisel ning nendeni õpetamine polegi kooli kohustus, vaid need tuleb omandada igaühel endal eraõigusliku organisatsiooni – Kutsekoja – kaudu. Seni on selleni jõudnud alla poolte kutsekoolide lõpetanutest ja vähem kui viis protsenti kõrgkoolide lõpetanutest. Tagajärjeks on praegune olukord, kus mingi üldiselt tunnustatud kutse ja kvalifikatsioon ning seda tõendav tunnistus on Eestis hinnanguliselt vaid vast kümnel protsendil töötajatest ja tööotsijatest. Eesti ei ole seni ratifitseerinud ka Tööelu Korraldamise Konventsiooni C150 (1978), mida ta samuti pidanuks tegema kohe taasiseseisvumise järel, ega täida selle sätteid ja soovitusi. Sellistest tegevustest sai alguse protsess, mida ei saa nimetada teisiti, kui haridussüsteemi ja tööturu katastroofiks.