Pimetrükk. Salapainos

Sisukord:Luuletustele eelneb Sirje Kiini sissejuhatus «Indrek Hirve «Pahvakas armastuse lehka»». «Erootilise kirjutamise traditsioon on eesti kultuuris üsna õhuke, ent seda loomulikum ja rikkalikum on ta olnud muistses suulises pärimuses - regivärsis. Hirv on luues juskui alati pisut purjus, see on šamaanlik tekstiloome, kus laulja kütab end üles, langeb lovesse. Varem on meil nii luulet kirjutanud Uku Masin ja Jaan Kaplinski, ainult et nende vabavärsilised loitsimised on olnud tunduvalt jõulisemad ning mahukamad, vaimsemad, teadvuslikumad. Ka Uku Masingul on nn. roppe laule, naisalge on temasse inspireerinud ja sisendanud madalaid, halvustavaid, põlgusväärseid, isegi vanatestamentlikult vihkavaid noote. Hirve armastusluule on risti vastupidine; kui Masing poetiseerib kehalisest armastusest tõukumist, siis Hirv poetiseerib tõmbumist, ühinemist. Hirve erootilised kujutelmad ei jäta järele pikka orgasmijärgset pohmeluseuima, vaid mõjuvad kirgastavalt, peenendavalt, sest tema tee viib teises raamatus sümbolistlikelt ning mütoloogilistelt nägemustelt romantiliste kõrguste poole.» Sirje Kiin