Tütarlaps metsikult maalt

Sisukord:Keset lainetesse tardunud liivamerd seisis üksik liikumatu inimkogu. Sügav vaikus lasus ääretul kõrvel. Kahvatud kustuvad tähed rippusid hallikal taevavõlvil ja petlikus aovalguses näis, kui seisaks too üksik inimene tumedal pooleldi-uppunud laevavrakil. /.../ See oli noor tütarlaps. Ta käsivarred rippusid lõdvalt alla, ta sõrmed olid tõmbunud rusikasse ja silmad pooleldi suletud. Noorus, kes mässab ja kannatab, masendatud halastamatult, rusuvast üksildusest. Noorus, kelle elule on vajutanud pitsati karm painajalik kõrb. «Ma vihkan sind!» oigas tütarlaps, tugevamalt surudes sõrmi peopessa. «Oi, kuidas sind vihkan!»