Merejutud

Sisukord:Lahke saatuse abiga olen tänaseks merd sõitnud 39 aastat, millest viimased 24 kaptenina. Selle raske kuid põneva elukutse tõttu olen sattunud paljudesse paikadesse üle terve maakera ning juhtunud on mõndagi, mida oleks huvitav ka teistega jagada. Nii need jutustused eri aegadel paberile tekkisid ja on nüüd kogumikuna ka Sinu käes. Tihti olen ma juurelnud selle üle, mis on see iva, mis meest mere küljes kinni hoiab, kuid ühest vastust ei ole ma osanud leida aga küllap on sellega ikka nii nagu arvab Pihla Volli Angola kirjades:« …Loivasi mööda koridori teki poole ja järsku märkasi, et mool oo täitsa kurb olla. Jähi isegid seisma ning äi saand nagu arugid, et millest see siis nii äkki. Tegelikult olaks köik pidand olama keige paramas korras – plaanid täis, mene päeva pärast kojuminek, aga midagist äi andend rahu ning näkitses inge kallal. Istsi välisukse koomingsile, kust kogu tekisirkus käde käis, ning jähi asja kaaluma. Tekkis oli veel pime, kuid aeg-ajalt paukus püstol ning vihisesid raketid. Järsku tundsi, et midagist nügib mo jala vastu ning kummardasi vaatma. Muidugist oli see Tarzan, kes nüüd oli juba täitsa vänderdaja mees ning mingil moel Neti järelevalve alt putket teinud. Küllap ehmatas tulevärk vaest loomakest nii, et ta püüdis ennast niutsudes kuhugid peita. Töstsi kutsika sülle ning värisev koerahakatis ronis üleni mo särgipöue, et mette nähja selle maailma irmsat palet. Sügasi söpra vaikselt körva tagant, rääkisi rahustava häälega ning kutsikas rahuneskit maha. Varsti pandi tekkis tuled pölema ning meeste ülemeelikust öilamisest oli selge, et ka seekord oo kala kottis. Istsi siis sääl sedati, sügasi vaikselt kutsikat, kes nüüd rahulisti magada nohises ning järsku löigid moole klaariks, miks ma ennast nenda sitasti tundsi – ma äi tahtend, et see keik nii järsku ja sedati oobilt läbi saab. Oli ma ju nenda arjund pootsmani aasimise, Angaari targutamise ning isegid Oru Jantsi «situatsiooniga», et mötlesi kurvastusega – mene päeva pärast oo see keik otsas. Ja siis ma mötli veel, et küll oo see elu ikka üks jänt värk – sa lased ennast kuudeks puuri panna, igatsed kodu ning omaste järele, ning kui siis ükskord see aig käde jövab, akad oopis oma puurist suurt puudust tundma…» Lembit Uustulnd