Näitlejatehnikast. Näitlejatreening

Sisukord:Mihhail Tšehhovi ja Jerzy Grotowski kuulsus ei põhine niivõrd teoreetilistel kirjutistel, kuivõrd nende loomingul, Tšehhovi puhul näitlejana, Grotowski puhul lavastajana. Mõlemad olid sama meelt ühes: teater ei saa olla viljakas, kui ei tegelda pidevalt näitleja professionaalse alghariduse edasiarendamisega. Näitlemisharjutustes – sellel näitlejatöö «atomaarsel tasandil» – on peidus kogu teater, sealhulgas ka kõik selle vead, kui neid harjutusi teha ainult võimlemisena. Mõttetut võimlemist jagub lavalaudadele ka ilma harjutusteta. Mihhail Tšehhov tõestas oma elukäiguga, et harjutuste juurde jõuab või naaseb loomingulises kriisis näitleja. Stanislavski musterõpilasena tundis ta tema «süsteemi» läbi ja lõhki ja oskas seda loovalt kasutada. Kuid vajadus leida väliselt efektsest ja sisemiselt destruktiivsest tootmisteatrist üles see «püha», mille pärast tasub näitlemisega aega raisata, viis teda oma tee otsimisele. Need otsingud viisid teda antroposoofia juurde ja Hollywoodi ning originaalse näitlejatreeningu süsteemi loomiseni. Grotowski võttis endale eeskujuks teadustöö, kus suurtele tehnoloogilistele läbimurretele eelneb kannatlik, visa ja ka vigaderohke laboratoorne katsetamine. Ta nimetas ka oma teatri Teatrilaboratooriumiks ja seadis eesmärgiks näitekunsti puhastamise ebaolulisest, selle praeguse kuju kahtluse alla seadmise ja alustamise algusest. Ja kõigepealt peab inimene lõpetama näitlemise. Peeter Raudsepp