Gulliveri reisid

Sisukord:Jonathan Swifti tuntuim teos «Gulliveri reisid» ilmus anonüümselt 1726. a. Londonis ja võitis kohe lugejate südamed. Tõelise autori varjamiseks ajas Swift kirjastajaga asju oma sõprade kaudu, isegi käsikiri, mille järgi raamat trükiti, oli võõra käega tehtud ärakiri. Raamat ilmus kirjastaja tutvustava eessõnaga Gulliveri kohta, mille lugeja ka käesolevast tõlkest leiab, paljureisinud kapteni pildiga ja ta avastuste kaartidega. Mõnedki lugejad kaldusid uskuma Gulliveri fantastilisi seiklusi. Maakera polnud 1726. a. kaugeltki nii tuttav kui praegu ja bioloogiagi oli veel lapsekingades: ligikaudu noil ajul arutati küsimust, kas keegi inglise naine on sünnitanud küülikud või mitte. Pealegi polnud seni keegi nii süstemaatiliselt ning eksaktselt kirjeldanud fantastilisi maid, otsekui politseile aruannet valmistades, nagu Emerson leiab, lihtsas ja näilikult tõsises stiilis vestes kõige absurdsemaidki seiku. Swift oli kavatsenud oma satiiri «maailma piinamiseks, mitte lõbustamiseks». Ent ta soov ei täitunud, teos sünnitas palju enam rõõmu kui pahameelt. Isegi pilgatud polnud väga solvunud ja alles hilisemaile, sentimentaasest kirjandusvoolust mõjutatud inimpõlvedele hakkas närvidele käima autori võime kauni pealispinna all näha aina pahesid. Kindlasti rohkem kui enamik raamatuid pakuvad «Gulliveri reisid» eri eale ja eri saatusega vaimule erinevat. Lapsed jälgivad ainult Gulliveri lugusid endid nende kentsakas hargnemises, küpsemas eas inimesed vastavalt oma kogemustele ja eruditsioonile taipavad satiiri allegoorilisust, tema poolvarjatud omaaegset ja üleaegset tähendust. Nad märkavad autorit inimeste tavalisi nõrkusi taas leidvat nii kääbuste kui ka hiiglaste juures, tunnevad teda ridade taga nukrutsevat, tigedalt kiruvat, peaaegu meelt heitvat ja samas ometi õpetavat ning aidata tahtvat. L. Anvelt