Aie ja mina

Sisukord:«Olend liikus hämaruses okste vahel minu poole, ümmargused hüpnotiseerivad silmad hõõgumas, lusikataolised kõrvad radaritaldrikutena edasi-tagasi liikumas, valged vurrud sensoritena suunda muutmas; mustad käed peenikeste habraste sõrmedega, millest keskmine oli teistest märgatavalt pikem, puudutasid edasiliikumisel vaevu oksi nagu pianistil, kes mängib mõnd keerukat Chopini pala.» Nii kirjeldab Gerald Durrell oma esimest kohtumist legendaarse aiega, võlusõrmega olevusega, kes luusib Madagaskari metsades. Kunagi väljasurnuks peetud aie -- üks maailma kummalisemaid olendeid -- elutseb praegu vaid väikeste kolooniatena. Gerald Durrelli ülesanne oli püüda mõned aied paljundamiseks oma kuulsas Jersey Eluslooduse Säilitamise Trustis. Kuigi tegemist oli tõsise teadusliku ekspeditsiooniga, kirjeldab Gerald Durrell oma seiklusi talle ainuomase huumoriga. Tema terava pilgu ja andeka sule eest ei jää miski varjule. Ükskõik, kas ta kirjeldab suurt zoma turgu, külatantsupidu, ohtlikke sildu ja jõeületusi, kummalisi toite ja veel kummalisemat maagiat, tema kirjutised on alati lummavad. Raamatu staarideks on loomulikult loomad: kassilik fossa, lameselg-kilpkonn, Alaotra järve hall-poolmaakid -- kõiki neid kirjeldatakse suure soojusega. Selles raamatus on Durrell oma parimal kujul -- tõsine teaduskirjanik ja humorist, kellele pole võrdset.