Lugu

Sisukord:«Lugu» on romaan maailma kultuuriajaloost, põhiteljeks võib pidada suuremate kultuuriareaalide ideoloogiaõpetuste ja religioonide kõrvutavat analüüsi põhiliselt Õhtu- ja Hommmikumaade filosoofia kultuuriloo skaalal. Käsitletud on sarnasusi, veelgi enam erinevusi ida-lääne võrdleva analüüsi võtmes.

Romaanis «Lugu» üsnagi kandev osa Lääne näiva üleoleku ja eurotsentrismitõve kriitikal, et lugeja võiks ise hinnata «hommikmaiste» maade rahvaste kultuuri kõrgväärtusi ja mõttelaadi. Kindlasti hõlbustab lugemist teadmine, mis on ch'an'ilik sündroom ehk nn haigustunnuste kogum. Sõna ch'an tuleneb hommikumaaliselt pinnalt ja on Hiina kultuuriareaalis olulise ideoloogia rolli täitnud oma kaks ja poolt tuhat aastat. Sisuldasa on see vihjavaks abiliseks otsijale, leidmaks Olematust, Igitühjust, Ei-olemist ja Olemist teise märgi all. Ch'an – see pole ka õpetus selle sõna tavalises, kulunud mõttes, kuna pole eales moondunud mingiks «ismiks». Kes adub ch'an'i «valgustatuse» hetkelist sähvatust, see saab vihjeliselt aru sündroomi ainuhõlmavusest; kes ei mõista, jääbki norusnäoliselt kügelema oma ületähtsustatud püüete ja unistuse murumaale ilma sihti saavutamata.

Romaanis «Lugu» on juttu gotheidist, olemiseõpetuse kosmogooniast ja kosmoloogiast, kaksühtsusest, interkomplementaarsusest jpm. Priit Kelder on oma raamatus kasutanud huvitavaid liitsõnu, nt «meelepõsk» ja «umbeshulgalt». Autor on konstrueerinud isegi filosoofilisi termineid, olgu siinkohal nimetatud «millasus» ja «sellasus».

Priit Kelderi (1945-2019) «Lugu» pakub põnevat biograafilist baasi, kuna kogu süžee on allutatud ühe hommikumaise õpetlase, ränduri ja väsimatu tõeotsija Pu Li eluloo kirevatele tahkudele ja seikadele. Kindlalt võib öelda, et «Lugu» on ühe triksteri elulugu, sest ühest, üksikust ja erilisest võib vabalt-uljalt komponeerides mõnikord ka terviku kätte saada…

Silmas pidades teose didaktilist ja kõrvutavat sisu, rõhutan selle vajalikkust loomeinimeste lugemislauale. Raamat on intelligentse inimese abiline – et avastada ikka taas ja jälle inimsoo keerulise kulgemise mõningaid «põnevkohti» (kelderlik liitsõna) uues valguses ehk ilma piiravate stampide või stereotüüpideta.

Autori sõnutsi: looming on pidev, lakkamatu, mõrkjas tantsisklemine hea-kurja vahemail, ja kõhklused ja rahuldusetunne on võrdsed paarilised iluloome kahevõitlustantsus.