Pildikesi Põltsamaa ajaloost I-II

Sisukord:Kell 16.00 oli linn täiesti sakslaste võimuses. Nad aitasid ka ETK tehaseid kustutada ja karjatalli tule eest hoida. Kuningamäelt valgus sakslasi maanteed mööda linna nii mootorratastel, tankide kui kahuritel, aga ka jalgsi kõrvalteid mööda. Rahvas võttis neid sõbralikult vastu. Nõukogude võim oli 14. juuni küüditamisega rahva sügavalt ära hirmutanud.

23. juulil tulin ka mina linna tagasi. Esimene käik oli kiriku varemetesse. Istusin endise kantsli lähedale kivile, millele toetus varem üks koorisid kandev sammas, ja pisarad kukkusid põrandat katvale tuhale. Mõtlesin, et kui oleks hävinud kirikla, minu korter ja kõik mu asjad, oleks olnud see väike kaotus. Aga kirik! Kuhu läheb nüüd kogudus sõna ja sakramente vastu võtma? Hiljem on minult palju kordi küsitud, millal tuli mõte hakata kirikut üles ehitama. See mõte helises minus juba tookord kiriku varemetes kivil istudes...

Meie töö häiris teatud ringkondi ja see valmistas meelehärmi. Leidus inimesi, kes olid usuvastased. Need pahandasid, et kõike muud kästakse taastada, aga tagajärgi ei ole. Kirik on eraasi ja poliitilises mõttes üleliigne, koguni kahjulik, ja kirik kerkib! Kord tuli mul aru anda Põltsamaa valla partorgi ees, kord riikliku julgeoleku organite ees. Ütlesin, et ega tugeva konstruktsiooniga kirik ometi ei ähvarda riigi ja rahva julgeolekut. Küsiti ka, et millal kirik valmis saab. Vastasin, et kümne aasta pärast, kuid tegelikult kulus selleks 22 aastat.