Eesti sõdur II maailmasõjas
1500 illustratsiooniga pildialbum Eesti sõduritest II maailmasõjas koos CD-ga Eesti sõdurilauludest II Maailmasõjas Untsakate, Lindpriide, Põlsepp ja Pojad jt. esituses. Vaadates 1939. aasta suvel Eestis võetud pilte, näeme neil rahulikku, rõõmsalt tulevikku vaatavat maad, kellel pole aimugi õudusest, mis peagi tema kohale laskub. Paraku kulges ajalugu oma rada ning väikese Eesti soovid rahulikult elada ning sõdadest ja konfliktidest eemale jääda ei huvitanud kedagi. Eesti okupeerimine ning annekteerimine NSV Liidu poolt 1940. aastal tähendas ühtlasi seda, et sellest alates polnud Eesti meestel, kui üksikud hetked välja arvata, II maailmasõjas enam võimalik kanda oma armee mundrit. Kas vabatahtlikult või sunniviisil tuli see asendada Saksa, Vene, Soome, Inglise või USA mundri või tunnusmärkidega. Kantud mundrile vaatamata oli enamiku II maailmasõjas võidelnud Eesti meeste sooviks, et sõda lõpeks Eesti vabaduse taastamisega. Mõnel puhul oli see siht ühemõtteliselt selge, teistel juhtumitel tuli seda rohkem varjata. Erinevates armeedes teenimine põhjustas ka seda, et sõja ajal olid eestlased mitmel korral sunnitud võitlema teiste eestlaste vastu. Lahinguväljal üksteisega kokku sattunud eestlastele oli vennatapusõda traagika. Eriti traagiliseks tegi II maailmasõja Eesti jaoks see, et kantud ohvritele vaatamata lõppes see ikkagi Eesti iseseisvuse hävitamisega. Vastupanu võõrale võimule jätkus aga ka peale seda, kui lahingud Euroopas lõppesid. Eesti iseseisvust ei võideldud uuesti kätte veretult, ainult taasiseseisvumise viimane etapp möödus vereohvriteta. Kuigi Eestil õnnestus 1991. aastal iseseisvus taastada, lõppes II maailmasõda Eesti jaoks tegelikult alles 31. augustil 1994, mil Eesti pinnalt lahkus viimane sinna kutsumata tulnud võõras sõdur. Selle päeva saabumise nimel olid oma elu andnud kümned tuhanded Eesti mehed ja naised. Käesolev album on pühendatud nende mälestusele.