Jumalaga, relvad!
NB! Raamatus on Toronto väliseesti koguduse tempel. Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899-1961) Esimese maailmasõja aineline romaan sõjast, separaatrahust ja armastusest. «Arvan, et te ei tea, mis tähendab olla vallutatud, ja sellepärast mõtlete, et see poleks halb» «Tenente,» ütles Passini. «Me mõistame, te lasete meid rääkida. Kuulake. Ei ole midagi halvemat kui sõda. Meie, auto-ambulantsis, ei või mõistagi, kui halb on sõda. Kui inimesed kord mõistavad, kui halb on sõda, ei saa nad teha enam midagi selle lõpetamiseks, sest nad lähevad hulluks. On palju inimesi, kes kunagi ei mõista. On inimesi, kes kardavad oma ohvitsere. Nende inimestega peetakse sõda.» «Ma tean, et see on halb, aga me peame selle lõpule viima.» «Siis ei lõpegi. Sõjal ei ole lõppu.» «On küll.» Passini raputas pead. «Sõda ei võideta rahuga. Mis sest, kui me võtame San Gabriele? Mis sest, kui võtame Corso ja Monfalcone ja Triesti? Kus me siis oleme? Kas te nägite täna neid kaugeid mägesid? Kas arvate, et peaksime võtma ka need? Ainult siis, kui austerlased enam ei võitle. Üks pool peab lõpetama sõdimise. Miks meie ei lõpeta? Kui nad tulevad alla Itaaliasse, küllap nad tüdivad ära ja lähevad minema. Neil on nende oma maa. Aga ei, selle asemel on sõda.»
